Visioonid aastaks 2020: demograafia

Aastaks 2020 on keskmisel eurooplasel enamik eluaastaid seljataga. Peagi järgneb Euroopale ka Ida-Aasia. Järgneva kümnendi jooksul murtakse aina enam pead, kuidas protsentuaalselt üha väiksem töötavate inimeste hulk suudab üha rohkearvulisemaks muutuvat eakate hulka üleval pidada, kirjutas Max Plancki demograafiliste uuringute instituudi tegevdirektor Joshua Goldstein ajakirjas Nature.

Pikemas perspektiivis aitab arenenud riikide iibe mõningane suurenemine ja immigratsioon rahvastiku vananemise mõjusid pehmendada, kuid riigiti on siin suuri erinevusi. Näiteks Rootsi iive ei jää palju alla rahvastiku taastootmise tasemele ning puudujäägi teeb tasa väike, kuid püsiv immigratsioon. Jaapanis on aga iive väiksem ning ka immigratsioon pole seal soositud, mistõttu ootavad maailma ühe pikima keskmise elueaga inimeste riiki ees suured demograafilised probleemid.

Rahvastiku vananemine saab üheks peamiseks demograafide uurimisteemaks ning vastuseid on vaja leida mitmele küsimusele. Tuleb leida lahendus liiga madala iibe probleemile. Selleks on vaja teada, mis takistab inimestel saamast lapsi, keda nad põhimõtteliselt tahaksid saada ning seejärel üritada takistavaid tegureid kõrvaldada või pehmendada.

Teiseks on vaja immigrante senisest edukamalt ühiskonda integreerida, sest ainult nii on sisserändest võimalik kasu lõigata.

Inimesed peavad püsima terved ja teovõimelised senisest kauem, kuid see on niigi juba tõsise uurimistöö teema ning edu selles vallas on juba praegu märgatav ning tegusa eluea pikenemist võib prognoosida ka edaspidiseks. Viimasel ajal on aktiivse eluea pikenemine olnud isegi kiirem eluea pikenemisest.

Lõpuks tuleb ümber mõtestada mõned siiani kinnistunud arvamused. Näiteks ei saa tuleviku ühiskonnas 65-aastast inimest nimetada vanaks ja sellest lähtuvalt peavad muutuma ka inimeste ootused näiteks pensioniea alguse kohta.

Need ühiskonnad, mis vananemise probleemidega kõige edukamalt tegeleda suudavad, lõikavad tulevikus inimeste eluea kasvust kõige rohkem kasu.