MTV-põlvkonna matemaatikateadlane

Paokil ukse tagant kostuvad veidrad helid. Tartu Ülikooli matemaatika-informaatikateaduskonnas leidub kindlasti lademeis arvuteid, aga kas arvuti teeb sellist madalakõlalist pininat? Mesilased? Talvel?

Ei see on funkrokk, Red Hot Chili Peppersi lugu “Californication”, mida doktorant ja õppejõud Margus Niitsoo oma kabinetis basskitarril pühendunult harjutab. “Hakkab tasapisi tulema,” paneb lopsakaid rastapatse kandev Niitsoo pilli nurka.

Ootamatu. Kuid tema puhub tulebki olla ootamatusteks valmis.

Sahtlis doktoritöö

Lõppenud aastal oleks 23-aastasest Niitsoost võinud saada Tartu Ülikooli viimase poolsajandi noorim doktorikraadi kaitsja. Kui ta vaid ise poleks protsessile pidurit tõmmanud.  Mitte sellepärast, et ta oleks olnud tööga lootusetult jännis.

“Ma olen väga edev inimene... doktoritöö on mul sahtlis valmis juba pool aastat,” tunnistab ta.

Seega - kaalutletud otsus.

“Mingil hetkel koju kõndides tuli mul mõte, et nii see peab minema. Järgnes kõne juhendajale: lükkame kaitsmise järgmisse kevadesse.”

Põhjuseks polnud siiski mitte emotsioon, vaid plaan saada endaga väitlema tugev oponent. Maikuus on Eestis üks krüptograafiavaldkonna kolmest suurimast konverentsist, nii on võimalik kaitsmisele kutsuda mõni selle valdkonna tippudest.

Selliseid pöördeid on Niitsoo elus ette tulnud varemgi.

2009. aastal kirjutatud essees matemaatikast ja loovusest kirjeldab ta kahte sellist.

Esimene neist oli keskkooli lõpuklassis uurimistöö kirjutamise ajal. Kogetud müstiline kogemus tekitas temas huvi erinevate religioonide vastu ning andis laual olevale uurimistööle täiesti uue selge mustri.

Teine selline “hetk” aitas üle ummikust, millesse ta oli jõudnud magistritöö tegemise käigus. Terve nädalase konverentsi oli ta juurelnud ühe probleemi kallal ning tagasiteel bussis lõi pähe, kuidas seni lahendamatuna näivat asja saaks lahendada. Kontrollimine tõestas, et lahendus toimib.

Mõlemal juhul on Niitsoo veendunud, et need mõtted justkui anti talle – ta ei mõelnud neid ise välja, need lihtsalt tulid.

“Ma ise ei leia selles midagi väga müstilist,” ütleb ta. “Inimese teadvus on jäämäe tipp. Sa ei tea kõike, mis su peas parasjagu toimub. Kui sa oled mingist teemast pikalt mõelnud, siis sa ei pane seda niimoodi kõrvale, et sa unustad selle täielikult ära.  Mingi osa sinust töötab sellega edasi. Selle kohta on üks teooria: kui sa mõtled teadlikult, siis sa mõtled kindlates raamides. Aga kui oled asja korraks kõrvale pannud, siis unustad raamid ja suudad mõelda kastist väljapoole.”

Oraakel ja mustad kastid

Niitsoo doktoritöö teema kõlab justkui mustkunstitriki kirjeldus: oraaklitega musta kasti eraldus.

Teemaks on krüptograafia. “Krüptograafia tegeleb andmeturbe probleemidega matemaatilisest küljest, et leida lahendusi, kuidas midagi oleks hästi raske lahti murda. Kogu krüptograafia lähtub eeldustest.

Musta kasti eraldus on meetod, mille abil saab näidata, et mingeid eeldusi ei saagi tõestada, et vaja on veel midagi juurde. Ma tõestan, et mingeid asju ei ole võimalik tõestada. Kui sa näitad ära, et nende eelduste põhjal pole võimalik teha, siis tuleb otsida uued eeldused. Pole mõtet vaeva näha.”

Kui te sellest nüüd mõhkugi aru saanud, siis Niitsool rahustab. Isegi kaasdoktorantidele on sellest teemast rääkimine suhteliselt keeruline.

Kuid ta lisab, et pärast doktorikaitsmist on tal plaanis teemat vahetada ja ette võtta midagi praktilisemat. “See pakub siiski vaid teoreetilist huvi. Minus on ka seda puhta matemaatiku soont, mis väljendub selles, et rakendus ei ole alati oluline, peamine, et probleem ise oleks huvitav.”

Ülikool topelttempos

Kuid tagasi algusesse. Kuidas on võimalik, et 23-aastasel on doktoritöö juba pool aastat sahtlis? Lihtne matemaatika näitab, et 18-aastaselt astutakse ülikooli, bakalaureuseõpe kestab kolm, magistriõpe kaks ja doktoriõppe sinna otsa veel neli aastat. Seega peaks Niitsoo olema alles oma doktoriõpingute algfaasis.

“Ma tulin ülikooli, olin siis saanud 18. Mulle tundus, et ma olin keskkoolis (Tallinna reaalkoolis) laiselnud: läinud koju, mänginud arvutimänge, vaadanud telekast MTVd ja Discoveryt. Nüüd tuli mõte, et käes on paras aeg oma eluga midagi peale hakata. Siis ma vaatasin oma koormust...”

Kakskümmend ainepunkti semestris tundus ilmselgelt liiga vähe. See ei hoia tegevuses. Juhtunud oleks sama: õhtul koju jõudes oleks ta jälle istunud arvuti taha mängima. Ta kahekordistas koormust: võttis sihiks teha semestriga kahe semestri jagu ainepunkte.

Äratuskell helises hommikul kell kuus. Iga päev lahkus ta kodust kell 7 ja tagasi koju jõudis õhtul kell 7. Õhtu möödus kodutööde tähe all. Esimese semestri teisel nädalal läks arvuti katki, seega tuli töötegemise võimalusi otsida arvutiklassidest.

“See oli umbes sobiv koormus. Jah, sõprade jaoks jäi võibolla veidi vähe aega... Ma tegin kolm aastat niimoodi topeltmahuga. Viie semestriga sai ta bakalaureuse kätte, selleks ajaks oli koos 200 ainepunkti, seega ka magistriõppe jagu. Teha jäi vaid magistritöö.”

Õpetamishuvi

Sellise tempoga õppides tuli vahel end kirja panna ka ainetele, mida õpetati ainult magistrantidele. Esimesel aastal võttis ta informaatika didaktika – tagantjärgi kuulis ta, et tükk aega oli õppejõududel mõtteainet, et kas esimese aasta tudengit tuleks ikka seda ainet kuulama võtta.

“See oli minu jaoks üks mõjuvamaid. Seal tekkis minus professionaalne huvi õpetamise vastu. Kui ma kuulan mõnda lektorit, siis ma mõtlen, mida ta teeb hästi, mida ta võiks paremini teha, mis siin kellele töötab. Praegusel hetkel ma identifitseeriks ennast noore õppejõuna, sest õpetamine on mulle praegu natuke olulisem.”

Ja ütleb, et teadus on tore asi, mida kõrvalt teha, aga ta ei tahaks nimetada teadust oma päevatööks. Teadus on hobi.

Ta juhendab kolmandat aastat programmeerimise praktikume ja loeb sissejuhatust informaatikasse. Esimesel aastal loengukursusega alustades oli kuulajaskond temast vaid paar aastat noorem. “Ma tahan, et nad võtaks mind kui oma eakaaslast. Minu jaoks on probleem, kui nad ei tee seda. Ma ei usu väga sellesse autoritaarsesse õppejõumudelisse - et õpetab jumal, kes kõike teab ja tudengid ainult kuulavad ja õpivad. Ma usun, et õppejõud tunneb ühte valdkonda natukene paremini ja tahab oma kolleege, tudengeid, sellel õppimise rännakul edasi aidata. Informatsioon ei ole õppejõu monopol. See on internetist vabalt kättesaadav. Loengusse mineku asemel võib tudeng vastavad artiklid vabalt Wikipediast läbi lugeda. Õppejõu roll on midagi täiesti muud kui 20 aastat tagasi. Nüüd saab õppejõud viidata õigetesse kohtadesse, kus on info ja tuua välja selle, mis on oluline ja vastata küsimustele. Seda on palju mugavam teha võrdne-võrdse taustalt.”

Kontrolltöö pillimänguga

Niitsoo tunnistab, et tudengitega võimalikult familiaarselt suhelda. Seepärast mängib neile ka basskitarri. Aga ega nad seda eriti ei kuule, sest kui võimendust taga ei ole, siis ei ole bassi hästi kuulda. Programmeerimise kontrolltöid valvates pole õppejõul ju suurt muud teha, kui jälgida, et tudeng ei spikerdaks, samal ajal võib ta ju vabalt basskitarri sõrmitsedes ringi käia.

Basskitarri harjutamisel on eesmärk jõuda selleni, et mängida bändiga laval keskmise raskusega käike. Bassiga on see lihtsam: keeli on vähem, tavaliselt ei mängita keerulisi akorde, enamasti kõlab üks noot korraga.

Kuid see pole veel kaugeltki kõik.

Paari aasta eest jõudis kinodesse tudengifilm “Tudengimuusikal” ühenduselt Kinoonud, tegijateks Niitsoo koolikaaslased reaalkoolist. Ta ise kohendas filmi jaoks laulude sõnu ja mängis seal portsu kõrvalosi.

Kõige selle kõrvalt leiab ta veel aega keskajamängudeks, kus nii riietus, toidud kui kombed on keskaegsed. Ei puudu ka mõõgavõitlus.

Tundub, et Niitsoo vaimustub kergesti kõigest.

“Mulle pakuvad tõesti väga paljud asjad huvi, ma olen ülikoolis võtnud aineid kõigist teaduskondadest, välja arvatud kehakultuur ja majandusteaduskond. Mulle meeldib kombata piire. Ma ei riku kirjapandud reegleid teadlikult, aga kirjutamata reegleid kompan küll.”

Ning muidugi ei saa mööda projektist Sharemind, mille juures Niitsoo on tegev põhiliselt programmeerijana. Kas Sharemind võiks olla uus Skype?

Tartu Ülikooli ja aktsiaseltsi Cybernetica ühistööna on valminud arvutussüsteem, mis võimaldab delikaatsete ja konfidentsiaalsete andmete põhjal teha üldistusi ja järeldusi nii, et andmed ise ei leki, ehk siis teha mitme osapoole ühisarvutusi.

Projekti juhib Niitsoo kaasdoktorant Dan Bogdanov.

 “Dan on üks paremaid insenere, keda mul on elus olnud au kohata. Lisaks väga hea projektijuht. Ta on suutnud kokku panna efektiivse teadusmeeskonna,” tunnustab Niitsoo.

Eelmisel aastal paar kuud Taanis tööd tehes suutis Niitsoo välja mõelda asendusprotokollid, mis muudavad Sharemindi arvutusprotsessi muuta kaks kuni kümme korda kiiremaks.

“Mul on usku Sharemindi. Ma ei tegeleks sellega, kui mul ei oleks. Hetkel on küsimus, kuidas seda levitada, et see jõuaks sinna, kus seda hakataks kasutama.”

Jaapanis konverentsil kohtas ta üht AOL Time Warneri kunagist turundusjuhti. Ning vestlusest temaga saigi Sharemindi potentsiaal Niitsoole selgeks.

Ameerikas uurib kolm-neli suuremat firmat, mida leibkonnad ostavad. Igaüks natuke erineval moel. Neid andmeid kombineerides saaks teha väga huvitavaid asju. Suurfirmad võidaks turunduskuludelt ilmselt miljardeid. Kuid siin on ees takistus: keegi ei taha kombineerida kellegi teise andmetega, sest on hirm, et andmed varastatakse. Selle probleemi lahendaks Sharemind.

Niistoo sõnul on praegu peamine küsimus, kuidas jõuda Sharemindiga Time Warnerini. Enne tuleb leida väiksemaid firmasid, kes seda kasutaks ja need ostavad Sharemindi alles siis, kui on ette näidata veel väiksemaid, kes on seda juba edukalt rakendanud.

Niitsoo räägib kiiresti. Niisama kiiresti nagu Jesse Eisenbergi kehastatud Mark Zuckerberg filmis “Sotsiaalvõrgustik”. Kuid Niitsool jäi see film nägemata.

“Mulle ei meeldi kinos üksi käia ja mul ei õnnestunud sobivat tüdrukut leida.” Juhtub seda tihti või ainult selle filmi puhul? “Ma alustasin sissejuhatust informaatikasse nii: tere, ma olen Margus Niitsoo, 23, informaatikadoktorant, spetsialiseerunud krüptograafiale, vallaline. Paus.”

Zuckerberg oli Facebooki programmeerides vahel ööpäevade kaupa üleval ja lõpuks täiesti zombistunud. Niitsoo tunnistab, et tunne pole võõras.

 “Ühiskond läheb aina rohkem selle poole, et kaheksast viieni palgatööd ei ole. Arvutid teevad järjest rohkem ära automaatset ja monotoonset tööd. Järele jääb loovtöö ja programmeerimine on loovtöö. 20 aastat tagasi tuli arvutile iga liitmistehe ette öelda, programmeerimiskeeled on sealt väga palju edasi arenenud. Loovtööd saab teha, kui sa reaalselt sellest vaimustud.”

“Perioode, kus ma olen mõelnud väga intensiivselt ainult ühe asja peale mõtlen, on mul olnud küll. Sealt väljasaamine on keeruline. Tuleb ennast sundida.” Siin aitavad hiina võitluskunst tai-chi ja muidugi basskitarr. “See aitab unustada kõik muu. Piisavalt intensiivne, mul ei jää seal aega mõelda oma teadustööst.”

Kus ja kes võiks ta olla seitsme aasta pärast, kui vanust on 30?

 “Õppejõud, siinsamas Tartus. Võib-olla juba professor. Tõenäoliselt mitte krüptograaf, pigem midagi muud andmeturbevaldkonnas." Kindel see. Me veel kuuleme temast.

Artikkel ilmus ajakirjas Tarkade Klubi.

• Tweet