Eeskujuks vulkaan

1991. aastal Filipiinidel pursanud Pinatubo vulkaan paiskas atmosfääri 15 miljonit tonni väävlit, mis blokeeris päikesevalguse ning jahutas tuntavalt maakera kliimat, umbes 0,6 kraadi kahe aasta jooksul.

Nobeli preemia laureaat, atmosfäärikeemik Paul Crutzen, on saanud sellest inspiratsiooni ning pakkunud välja idee maakera kliima jahutamiseks.

Vulkaanipurskel satub atmosfääri tohututes kogustes väävliühendeid, tuhka ja veeauru, mis kõik peegeldavad päikesevalgust kosmosesse tagasi ning vähendavad seega maapinnale jõudva soojuse hulka. Crutzeni plaan näeb ette, et rakettide, lennukite ja raskerelvade abil pihustatakse Maa atmosfääri väävli peenosakesi, mis langetaksid kümne aastaga maakera keskmise temperatuuri tagasi saja aasta tagusele tasemele. Nii näiteks on teadlased arutanud lennukikütusele väävliosakeste lisamist.

Kui aga midagi peaks minema vussi, siis kulub aastaid, enne kui atmosfäär neist väikestest osakestest puhastub. Eriti hulluks võib lugu minna siis, kui osakeste puistamisele järgneb tõepoolest mõni suurem vulkaanipurse. Ilmselt jaheneks kliima märgatavalt, viljasaagid ikalduksid, võimatu poleks üleilmne näljahäda.

Samuti pole võimatu, et ühes piirkonnas saavutatud soodne efekt võib mõnes teises piirkonnas tuua kaasa hoopis palju suurema kahju.

Carnegie instituudi klimatoloog Kel Caldeira väidab, et väävliosakeste atmosfääri paiskamine vaid tõstab maakera keskmisi temperatuure ning kasvuhoonegaaside kogunemine atmosfääris üksnes varjatakse tuhapilve taha.

Samal ajal käib ookeanide hapestumine täie hooga edasi. Väävlipilvede tagajärjena sageneksid veelgi happevihmad ning osakesed teeksid maakeral elu säilimiseks üliolulisele osoonikihile määramatult kahju. Osoonikiht on tasapisi taastumas sellest kahjust, mida tegi freooniühendite kasutamine, viimased keelati paarikümne aasta eest.

Asjal on veel üks varjukülg: väävliosakesed peaksid kinni ka märkimisväärse koguse päikesevalgust, millest päikesepatareide abil toodetakse soojust ja elektrit. Kui ei saa toota keskkonnasõbralikku päikeseenergiat, siis tuleb pöörduda fossiilsete kütuste poole. Nokk kinni, saba lahti.

Artikkel ilmus ajakirjas Tarkade Klubi.

• Tweet