Kliima on alati muutunud ja muutub ka edaspidi

Kogu maailmas vaieldakse juba mõnda aega selle üle, kas kliima soojeneb või mitte.

Loodus- ja tehnoloogiateaduskonna emeriitdotsent ning Tartu observatooriumi atmosfääriseire töörühma juht vanemteadur Kalju Eerme selgitas Universitas Tartuensisele, et kliima on samasugune tsükliline süsteem nagu majandus ning ongi kogu aeg pidevas muutumises. Paanikat kliima soojenemise pärast ja CO2 kvootidega äri tegemist ei pea ta mõistlikuks.

Kas kliima on muutumas?

Ikka on. Minule teeb aga rohkem muret see, et inimesed vaidlevad kliima üle väga kirglikult, kuid ei vaevu selle juures endale tihtipeale selgitama, mille üle nad täpsemalt vaidlevad. Praegu on peateema, kas soojeneb või ei soojene. Kõigepealt võiks selgusele jõuda, mis soojenema peab ja mis ei pea.

Tõenäoliselt peetakse kliima muutumise peamiseks näitajaks temperatuuri paari meetri kõrgusel maapinnast, kus me liigume. See temperatuur muutubki väga palju ja on alati muutunud. Pigem peame huvi tundma selle vastu, kas see hakkab muutuma rohkem või vähem ja milline on keskmine näitaja. Kusjuures keskmine näitaja ei peaks olema aritmeetiline, vaid tuleks tuletada temperatuuride jaotusest lähtudes.

Miks siis asja nii kitsalt vaadatakse?

Asi ongi selles, et inimesed tahavad alati saada selget ja ettearvatud tulemust. Kliima puhul on samamoodi. Nad loodavad, et on mingisugune suurus, mis muutub ja teine suurus, mis selle tõttu ka muutub. Ja siis peaks olema neil selline üks-ühene proportsioon. Näiteks kui kasvuhoonegaaside sisaldus õhus kasvab, siis hakkab temperatuur vastavalt sellele tõusma. Tegelikult see nii lihtne ei ole.

Kliima kui süsteem ei ole nii üks-ühene, et kui vajutad nupu peale, siis läheb soojemaks, vajutad teise peale, siis läheb külmemaks. See on keeruline isereguleeruv ja iseorganiseeruv süsteem ja sellel on omad reeglid. Nagu maailma või riigi majandussüsteem. Siin ei ole ka nii, et mida rohkem raha, seda rohkem heaolu.

Looduses seavad süsteemid ennast seisundisse, kus neil on kõige parem olla. Kui meie tegevusest või looduslikest protsessidest tingituna see seisund enam ei sobi, siis häälestutakse ümber ja valitakse teine seisund.

Häda on selles, et seda uut seisundit ei oska me olemasolevast lähtudes ennustada. On võimalik valida mitme kõlbuliku seisundi vahel ja millise loodus valib, seda me ei tea. Ei tea ka seda, millal see suur muutus tuleb.

Mida te ise kogu sellest viimase aja kliima soojenemise poleemikast teadusmaailmas arvate?

Muidugi tuleks selle teemaga adekvaatselt tegeleda, et ikka kõik teadaolevad asjaolud arvesse võtta. Päris kliimauurijaid ma nii palju ei tunne, aga seda ka ei saa öelda, et nad on kõik sulid ja tahavad ainult raha saada.

Probleem on selles, et üldsusele on ebamugav serveerida keerulist asja, seda ei taha keegi lugeda või kuulata. Siis tuleks kõik justkui hästi lihtsaks teha. Aga lihtsustamise juures tuleks ikkagi jälgida, et jutt ka õige oleks. Vahel tehakse jutt nii lihtsaks, et see ei ole enam õige.

Mida see endaga kaasa on toonud?

Oleme asunud veidi ennatlikult sekkuma looduse tegemistesse. Näiteks paiskasime stratosfääri ühendeid, mis hakkasid seal osoonimolekulide lagunemist katalüüsima. Võtsime Montreali protokolliga kasutusele meetmed nende ainete sisalduse vähendamiseks.

Nüüd oleme olukorras, kus Montreali protokolli on väga hästi täidetud, aga Kyoto protokolli on halvasti täidetud. Stratosfäär jahtub jätkuvalt kasvuhoonegaaside sisalduse kasvu tõttu, aga halogeenidest katalüsaatorid, mis aitavad osooni lõhkuda, hävitavad külmemas õhus osooni aeglasemalt, ja nüüd seisab meil lähikümnenditel ees oht, et osoonikiht võib liiga paksuks minna. Juba ongi minemas.

Mida see meie jaoks tähendab?

Väga paljud taimed häälestavad ennast ümber. Üldiselt on kõigi, nii loomade, taimede kui ka inimeste välimiste kihtide rakkudes nii, et kõige lühema lainepikkusega ultraviolettkiirguse kvandid võivad orgaanilisi molekule, sealhulgas DNA struktuuri lõhkuda.

Rakud peavad ennast kaitsma ja kahjustusi remontima. Taimed reageerivad kiirguse muutustele mitut moodi – mõned hakkavad halvemini kasvama, mõnedel hakkavad oksad ja lehed muutuma.

Selliseid uuringuid tehakse praegu väga palju. Näiteks kase ja lepa lehtede orgaaniliste molekulide suhtelistes sisaldustes on muutusi näha juba praegu.

Kas kliima siis ikkagi üldiselt soojeneb?

Võiks öelda, et kliima muutub. Kui me vaatame kogu atmosfääri, siis on päris selge, et kuskil kliima soojeneb ja kuskil jahtub. Enam-vähem kogu stratosfääris toimub jahtumine, mis tähendab omakorda ka seda, et siin all peaks toimuma soojenemine.

Kuivõrd suur on sellesse inimese panus, on omaette küsimus. Ega kõik ei tule süsihappegaasi või metaani tõttu, vaid näiteks Päikese aktiivsus on olnud ka viimased 70 aastat erakordselt kõrge, sellel on oma panus – mõned hindavad seda 50 protsendile, mõned veel rohkemale, mõned ütlevad, et üldse pole. Aga veenvalt pole oma argumente veel keegi tõestanud.

Globaalseks paanikaks pole siis justkui põhjust?

Paanikaks ei ole põhjust, aga muutuste amplituudi kasvuga tuleb ikkagi arvestada ja olla valmis, et sellele vastavalt tuleb oma tegevust sättida. Kui võib tulla külm talv, võiks kuuris olla natuke kopsakam puuriit, isegi siis, kui kange külm jääb tegelikult tulemata. Me ei ela termostaadis. Kõikumine kipub olema ikka natuke suurem, kui meile meeldib. Igasuguseid ilmu võib olla.

Kõige rohkem häirivad meid tormid, mis toovad kõige rohkem kahju. Siin on meil ka mälu halb. Keskmega 1960. aasta paiku olid umbes 50 aastat väga rahulikud ajad, ka mere kohal olid tormid nõrgemad. Aga enne seda, 1900. aasta paiku olid siin peaaegu sama kõvad tormid, kui on olnud praegu.

Kliima muutub tsükliliselt ja vahel me oleme lihtsalt eelmise tsükli ära unustanud, kuna see läheb meie eluea mälust välja. Nii et midagi väga hirmsat meil praegu veel ei toimu, aga sellest ei tule ka järeldada, et jätame kliima uurimise katki, niikuinii midagi teada ei saa. Seda maksaks ikka edasi teha. Ega uurijad nüüd päris kartellikokkulepet ka ei sõlmi, et valetavad kõik ühtemoodi. Nad urgitsevad üksteise kallal ikka üsna kõvasti. Iga artikli juures on retsensendid, kes vigu otsivad, seal ei ole lihtne valetada.

Kahjuks on mõned seisukohad publitseerimisel teiste ees tõesti oluliselt eelistatud ja nende kritiseerijate tööd pääsevad trükki palju halvemini. Neidki tsiteeritakse teenimatult harva. Massiline ühtviisi mõtlemine ei tule teaduse arengule kindlasti kasuks.

Kas kliima muutumine võib inimestele ohtlik olla?

Võib küll. Me oleme oma elamise sättinud nii, et tahaksime kõige parema meelega elada termostaadis.

Aga juba looduslikud muutused sunnivad kliimat ikkagi kogu aeg muutuma. Kliima pole kunagi, ka siis, kui inimesi üldse polnud, olnud muutumatu. Ka siis toimusid väga dramaatilised muutused, nendest ei pääse me ka tulevikus. Praegune jäävaheaeg ongi juba kestnud oma paar tuhat aastat kauem kui eelmine. Meil on lihtsalt vedanud. Aga praegune kliimarežiim ei kesta kindlasti igavesti.

Samas oleks hea, kui me saabuvatest muutustest aegsasti ette teaksime, sest mida paremini me elame ja mida keerulisemad on meie loodud süsteemid, seda halvemini meile kliimamuutused mõjuvad. Kui ookeanivesi peaks mitu meetrit tõusma, siis suurt linna kuhugi kõrgemale kolida ei ole sugugi lihtne. Seal kõrgema koha peal on juba mõni teine linn ees. Vahel on öeldud, et mis seal ikka, lähme teise kohta elama, aga seda teist kohta pole meil äkki kuskilt võtta.

Mil määral on inimene oma tegevusega kliimamuutusi mõjutanud?

Muutusi mõjutavaid tegureid on niivõrd palju. Atmosfääri koostise puhul pole otseselt oluline ainult süsihappegaasi kogus, mida me oma autode mootoritest ja katlamajadest õhku paiskame, vaid ohtlikum on hoopis see, et teatud hetkel võivad ka looduslikud reservuaarid ise hakata seda õhku paiskama. Kui ookean hakkab vähem süsihappegaasi siduma, jääb see atmosfääri. Maa sees olevad reservid ja ookeani põhjas olevad ressursid võivad ka hakata välja pääsema. Pigem tuleb nende suhtes ettevaatlik olla.

Inimesed on oma tegevusega süsihappegaasi hulka looduslikuga võrreldes kolmandiku võrra suurendanud. Tavaliselt on keskkonnateadustes rakendatav kuldreegel, et üle kümne protsendi ei maksa looduse tasakaalu sekkuda, sest tagajärjed võivad olla ettearvamatud.

Näitena võib tuua kurikuulsa Araali mere ärakuivamise. Seal kannatas loodus ikka kõvasti rohkem välja kui kümme protsenti, ta kannatas välja mitukümmend protsenti, aga ikkagi mitte nii palju, et peaaegu kogu vesi ära võetakse. Kui asi ükskord nii kaugel on, siis tavaliselt ei ole meie võimuses seda enam tagasi pöörata.

Nii et peaksime C02 emissiooni ikkagi kontrolli all hoidma, hoolimata sellest, kas kliima soojeneb või mitte?

Tark olles ei maksaks hakata kompama piiri, kust hakkab kõik pöördumatult muutuma, parem oleks ikka enne pidama jätta. Siin võib vaielda küll ja võib üksteisele ükskõik kui halvasti ütelda, aga parem on ikkagi ka Kyoto kokkuleppele järg sõlmida, püüda talitada mõistlikkuse piirides ja mitte ära oodata aega, kus fossiilkütused otsa saavad. Kuigi see aeg nii ruttu ikka kätte ei jõua, maardlaid leitakse järjest juurde ja pahatihti tuleb otsalõppemise jutt just siis, kui hind on väga palju langenud.

Reguleerida maksab seda, mida me ise teeme. Ma ei tea, kas on päris mõistlik süsihappegaasi kvootidega äri teha, aga fossiilkütuseid üldse vähem tarvitada tuleb muidugi. Ega neid lõputult maa sees ei ole ja võib-olla tulevased põlvkonnad oskavad neid palju targemini kasutada.

Mida näitavad ilmastikunähtused, mida inimesed viimastel aastatel on kliima soojenemisega seletanud? Näiteks Eesti viimase aasta ekstreemne talv ja suvi, üha sagenevad looduskatastroofid jne?

Siin tuleb küll päris tõsiselt alumise kihi soojenemist kahtlustada, sest kliima muutumine käib nimelt ekstreemsete sündmuste kaudu. Muutumisele viitab just ilmastikunähtuste sageduse muutumine.

Aga need asjad toimuvad ka perioodiliselt, ei ole nii, et need lähevad ainult ühes suunas. Ikka tõusude ja mõõnadega, kuigi praegu liiguvad soojenemisele viitavad märgid tasapisi järjest ülespoole. Troopikavööndi ookeanis on veepinnakihi temperatuur tõusnud nii India kui ka Vaikses ookeanis. See võimaldab El Niño nähtustel sagedamini tekkida.

Samas, meie möödunud talv oli klassikaline talv. Tavaliselt korralikud talved sellised ongi, et siia põhja kanti koguneb kõrgrõhkkond, mis ei lase tsükloneid ligi. Neid on enne ka olnud, kümne aasta kohta mõni peaaegu sama ilus ikka leidub, aga vihmaseid ja tormiseid on viimasel ajal lihtsalt rohkem olnud. Samas mõnel teisel ajastul on olnud vastupidi. See käibki tsükliliselt.

• Tweet