25.08.2011 10:51
Kliimatsüklid põhjustavad kodusõdu?
Troopilistes piirkondades kahekordistub ilmastikunähtus El
Niño aastatel kokkupõrgete arv.
El Niño puhul soojeneb Vaikse ookeani idaosa pinnakiht,
tuues endaga kaasa vihmasajud tavaliselt kuiva kliimaga Peruu ja Ecuadori
rannikul ja põuad Austraalias. Nähtuse põhjuseks on tuulesuuna püsiv muutus. El
Niño esineb Vaiksel ookeanil keskmiselt 3 kuni 7 aasta järel. Troopikavööndis
mõjutab ilmastikku aastast aastasse El Niño lõunaostsillatsiooni (ENSO) nime
kandev nähtus, mille osaks on lisaks El Niño faasile ka külm La Niña faas.
Ajakirjas Nature avaldatud värske analüüs näitas, et
looduslikel kliimatsüklitel võib ekvaatori piirkonnas olla märkimisväärne mõju
sõjale ja rahule - soojadel ja kuivadel El Niño aastatel on troopilises
piirkonnas asuvates riikides relvastatud konflikti ja kodusõja puhkemise oht
kaks korda suurem kui jahedama La Niña ajal.
Uuring heidab valgust ka palju vaieldud teemale, kas
kliimamuutusel on arvestatav mõju vägivallale ja ühiskonna stabiilsusele, eriti
arengumaades. Teaduskirjanduses on selles osas püsinud eriarvamused – osa
teadlasi arvab, et arvestatavat kliimasignaali ei ole konfliktide statistikast
võimalik leida.
Varasemad uuringud on keskendunud sellele, kuidas võib
suurendada konfliktiohtu inimtegevuse põhjustatud nn inimtekkeline kliimamuutus. California ülikooli teadlaste 2009. aasta uuring leidis, et relvastatud konflikti tõenäosus Sahara-taguses Aafrikas oli
alates 1981. aastast osadel ebatavaliselt soojadel aastatel tavalisest poole
võrra suurem. Kriitikud on selle uuringu puhul aga osutanud statistilistele
probleemidele, mis võisid põhjustada valesid järeldusi. Näiteks seostas see
uuring kodusõja puhkemisega tõenäoliselt juhuslikke lokaalseid
õhutemperatuuride ja sademete hulga muutusi.
Võimaliku kriitika vältimiseks otsustas Princetoni
ülikooli majandusteadlane Solomon Hsiang koos kolleegidega vaadelda, kuidas on
konfliktiohtu mõjutanud ajaloolised globaalsed kliimamuutused.
Selge signaal
Teadlased jagasid oma eksperimendi jaoks maailma piirkondadeks,
mis on ENSO poolt tugevasti mõjutatud (Lõuna-Ameerika troopilised piirkonnad,
Aafrika, Aasia Vaikse ookeani piirkond, sealhulgas osa Austraaliast) ning
piirkondadeks, mida ENSO oluliselt ei mõjuta. Seejärel otsisid nad esimesest
piirkondade rühmast seoseid kliima ja seal aastatel 1950-2004 puhkenud
relvastatud konfliktide vahel.
Teadlasterühm avastas väga selge signaali - võrreldes La
Niña aastatega kahekordistub (tõuseb
kolmelt protsendilt kuuele) El Niño aastatel ENSO poolt mõjutatud piirkondades
tsiviilkonflikti risk. Hsiangi arvates võisid paljudel juhtudel El Niño mõjud
konflikti puhkemist ka lihtsalt kiirendada.
Uuringu kokkuvõtva järelduse kohaselt võis alates 1950.
aastast toimunud 240 tsiviilkonfliktist ligikaudu viiendik olla seotud ENSOga.
Kõik teadlased ei pea aga teemat ammendatuks. Ka uuringu
autorid möönavad, et põhjusliku seose esinemist kliima ja konflikti vahel on
raske tõestada.
Hsiangi sõnul on hetkel pooleli mitu erinevat El Niño
sündmuste mõju lokaalsetele vägivallapuhangutele käsitlevat uuringut. Tema
sõnul on kahe nähtuse vahel esinevate seoste osas tõstatatud erinevaid
hüpoteese, kuid hetkel pole kindel, milline neist tõene on.
Üks võimalus on, et El Niño aastatel kukub
põllumajanduslik sissetulek sedavõrd palju, et puhkeb vägivald. Enamgi veel,
psühholoogide arvates soodustab erakordselt soe ilm agressiivse käitumise
levikut. Kindlasti ei ole aga El Niño sündmused konfliktide ainsaks
tekkepõhjuseks. Autorite sõnul ei ole hetkel alust ka arvata, et inimtegevusest
tingitud kliimasoojenemine põhjustaks rohkem relvastatud konflikte ja suuremat
poliitilist ebastabiilsust.