Külmad talved võivad saada normiks

Tartu Ülikooli klimatoloogiaprofessor Jaak Jaagus peab viimaste aastate ilmaolusid tavaliseks looduslikuks protsessiks, kuid pakub, et kümne-kahekümne aasta jooksul tuleb külmasid talvesid rohkem kui viimasel paaril aastakümnel, kirjutas Postimees.

Kui veel mõne aasta eest kurdeti, et talved on soojad ja porised, siis nüüd on talved läinud väga külmaks, samas kui suvi oli vastukaaluks palav. On palju lund ja torme – mis on ilmaga lahti?

Ei ütleks, et midagi on lahti. Kui vaadata pikaajalisi vaatlusridu, siis on aastatevahelised suured kõikumised meie ilmastikule väga iseloomulikud nii temperatuuri, sademete kui muude näitajate osas.

Vanemad inimesed ikka meenutavad, et kunagi olid talved tunduvalt külmemad. On neil õigus või on see «rohi-oli-rohelisem» masti heietamine?

Üldiselt ta nii oli. Kuskil kuuekümnendatel ja kaheksakümnendatel olid suhteliselt külmad talved. Aga kõikumisi on esinenud kogu aeg. See tähendab, et nende vahel on olnud ka pehmemaid talvesid, aga viimase paari­kümne aastaga on neid olnud oluliselt sagedamini. Viiekümne aastaga on keskmine temperatuur tõusnud umbes kaks kraadi.

Ja suvi?

Suve puhul nii selget trendi pole. Viimase kolme-neljakümne aasta jooksul on soojemaks läinud, kuid kui vaadata saja-aastases reas, siis seda trendi näha ei ole.

Viimastel kuudel on olnud palju torme, mis igapäevaelu segi pööranud – augustitorm, Monika, Scarlett.

Eks neid on ikka esinenud, aga augustitorm oli küll erakordne. Annab meenutada, millal varem murti nii tugevasti puid maha. 1967. aasta augustitorm oli veel tugevam. Sellega kaasnesid enneolematud tormikahjustused ja kohati, eriti Loode-Eestis, tegi torm metsades lausa lageraiet.

Mis on tänavu ebatavaline võrreldes varasemate talvedega, on tormi trajektoor, mida mööda õhukeeris liikus. Tuli üle Kesk-Euroopa ja möödus Eestist lõuna poolt. Meie ilmastik aga sõltub sellest, kustpoolt torm möödub. Kui ta läheb põhja poolt, üle Soome, siis kannab tsüklon endaga sooja õhku ja tuleb sulailm. Nüüd jäime põhjaossa, kus valitsevad ida- ja kirdetuuled, mis toovad külmemat õhku.

Need on siiski üksikjuhtumid, mis on juhuslikud, ja seda ei saa pikemaajalise kliimamuutusega seostada.

Kui vaadata aegridasid, kas selle järgi saab öelda, missugused võivad olla järgmised talved?

Ennustamine on kahtlane tegevus. Kui võtta ajavahemikuks kahekümnenda sajandi teine pool, siis oli kogu perioodi jooksul üldine tendents atmosfääri tsirkulatsioonis selline, et suhteliselt rohkem hakkas tunda andma Atlandi ookeani mõju. Sellega tõusis ka talve temperatuur.

Kui võtta viimased kümme aastat, siis on tendents muutunud vastupidiseks. Eelmisel aastal polnud ookeani mõju enam peaaegu üldse ja selle tõttu pääsesid võimule külmemad õhumassid.

Läänevoolu intensiivsust väljendatakse Põhja-Atlandi ostsillatsiooni indeksiga. Selle indeksi aegrea põhjal on ennustatud ka järgmiseks kümneks-kahekümneks aastaks külmemate talvede esinemist.

Käes on väike jääaeg, nagu ütles Anto Raukas Õhtulehes?

On väga tõenäoline, et lähema kümne-kahekümne aasta jooksul on talved keskmiselt külmemad kui vahepealsed, mida mäletame. Võib olla ka üksikuid pehmeid talvesid, aga paljud on ennustanud, et keskmiselt läheb jahedamaks.

Seda väikeseks jääajaks nimetada on põhimõtteliselt vale. See, mida kliimauurijad väikese jääaja all tunnevad, on hoopis pikem periood ja kestab sajandeid. Näiteks aega vahemikus umbes 14.–19. sajand tuntakse väikese jääajana, kui kliimatingimused olid tänapäevasega võrreldes tunduvalt jahedamad.

Mõnekümneaastased ilmastikukõikumised on looduslikud kõikumised, mis on esinenud kogu aeg.

Kui ilm muutub külmemaks, siis kuidas see läheb kokku jutuga globaalsest soojenemisest?

Kui me vaatame pikka ajaperspektiivi, sajand või rohkem, siis alates 19. sajandi keskpaigast on keskmine temperatuur tõusnud. Soojenemise tendents on olemas ja viimased külmemad aastad ei väära seda sugugi. Võib-olla ka mitte paarkümmend jahedamat aastat.

Mis puutub soojenemisse, mis iseloomustab viimaseid aastakümneid, ehk kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni (süsihappegaaside kontsentratsioon on tugevalt kasvanud), siis see on vaidlusteema.

Mingi aja jooksul hakkas domineerima mingisugune arvamus, aga väga tõenäoline on see, et kõiki tegureid ei ole suudetud õigesti hinnata. Süsihappegaas on üks tegur, mis mõjub, aga on veel palju teisi ja võimsamaid tegureid – näiteks päikese aktiivsus.

Seda asja uuritakse, ja mitmedki seisukohad, mida IPCC (Valitsustevaheline Kliimamuutuste Nõukogu – toim) aruandes on esitatud, võivad lähiajal muutuda. Teadusele on iseloomulik, et mõningaid asju hinnatakse ümber.

Eestlased tunduvad olevat globaalse soojenemise inimmõju osas skeptilised.

Paljud meie teadlased on sedasama meelt. Mina ennast nii targaks ei pea, et oskaks midagi kindlat öelda. Kahjuks on selle küsimuse juures lisaks teadlaste arvamusele ka muud huvid ja huvigrupid, mis samuti teadlaste otsuseid mõjutavad. Seda on väga tugevasti politiseeritud.

• Tweet