07.12.2009 13:22
Mida võiks teada kliimakonverentsist
Maailma juhtivad poliitikud ja teadlased püüavad sel nädalal Kopenhaagenis leida vastust väga keerulisele küsimusele: mida hakata peale muutuva kliimaga?
Mis kohtumisega on tegemist ja mis on selle eesmärgiks?ÜRO kliimamuutuste konverents toimub Taanis Kopenhaagenis 7. kuni 18. detsembrini. Tegemist on ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonis (UNFCCC) osalevate riikide 15. kokkusaamisega ja viienda Kyoto protokollis osalevate riikide kokkusaamisega, kirjutas LiveScience.
UNFCCC kokkulepe sõlmiti 1992. aastal Rio de Janeiros. 1997. aastal uuendasid riigid seda kokkulepet, sõlmides kasvuhoonegaaside emissiooni piirava kokkuleppe, mida nimetatakse Kyoto protokolliks. Kopenhaageni kohtumise eesmärgiks on välja töötada 2012. aastal aeguva Kyoto protokolli järglane.
Mida kujutab endast Kyoto protokoll?Kyoto protokoll on rahvusvaheline leping, mille eesmärgiks on piirata nelja olulisima kasvuhoonegaasi – süsihappegaasi, metaani, lämmastikoksiidi, väävelheksafluoriidi – ja kahe gaaside rühma – hüdrofluorosüsivesinike ja perfluorosüsivesinike – atmosfääri paiskamist.
Nende gaaside kontsentratsiooni inimtegevuse poolt põhjustatud tõusu atmosfääris süüdistatakse Maa keskmiste temperatuuride tõusus viimastel aastakümnetel, millega kaasnevad ka muud nähtused nagu liustikujää sulamine ja meretaseme tõus.
Kyoto protokollis sätestatud eesmärgiks oli vähendada kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni aastaks 2012 5,2 protsendi võrra võrreldes 1990. aastate tasemega tööstusriikides, sealhulgas ka USA-s. Emissioonide vähendamiseks kasutatavad meetodid jäeti riikide enda otsustada. Lepingus lubati ka välja töötada emissioonidega kauplemise süsteem.
Mis on pärast Kyoto protokolli valmimist juhtunud?Selle aasta seisuga on protokolli ratifitseerinud 186 riiki. Euroopa liit ratifitseeris lepingu 2002. aastal, Venemaa 2004. aastal ja Austraalia 2007. aastal. Kõige märkimisväärsemaks puudujaks lepingu ratifitseerijate hulgas on USA.
Venemaa liitumisega leping jõustus – lepingusse oli nimelt sisse kirjutatud, et osalejad peavad sellega arvestama hakkama alles siis, kui 55 protsendi 1990. aastal emiteeritud kasvuhoonegaaside eest vastutavad riigid on selle heaks kiitnud. Praeguseks osalevad lepingus juba 64 protsendi kasvuhoonegaaside emissiooni eest vastutavad riigid.
Lisaks on riikide siseselt ja ka rahvusvaheliselt sõlmituid mitmeid muid kliimakokkuleppeid. Mõned riigid on seadnud endale eraldiseisvad eesmärgid, kohati isegi karmimate tingimustega, kui Kyoto protokoll sätestab.
Kopenhaageni kohtumise eesmärgiks oli sõlmida uued kokkulepped, mis hakkaksid kehtima peale 2012. aastat. Uue lepingu ettevalmistumisega on tegeletud juba 2007. aastal Balis toimunud kohtumisest alates, millele järgnes 2008. aasta kohtumine Poznanis Poolas ja sel aastal Saksamaal Bonnis toimunud kohtumine.
Mida hakatakse arutama?Peamiseks eesmärgiks on leppida kokku uus emissioonide vähendamise sihtmärk ja tähtaeg. Kliimateadlaste hinnangul peavad emissioonipiirangud olema senisest veel palju agressiivsemad (ehk vähenema 1990. aastaga võrreldes 25-40 protsendi võrra) kui Kyoto kokkuleppes, sest kasvuhoonegaaside tase atmosfääris on viimastel aastatel kiiresti tõusnud.
Riigid plaanivad ka arutada, kuidas teha puhtamad tehnoloogiad arengumaadele kättesaadavamaks, samuti kuidas võtta kliimamudelitesse arvesse ka metsade vähenemist ja aeglustada metsade kadumistrendi mõnedes piirkondades.
Suureks küsimuseks on, kas Kopenhaagenis jõutakse tõepoolest ka uue lepingu sõlmimiseni. Kuigi see oli algselt kokkutuleku eesmärgiks, pole riikidevahelised läbirääkimised jõudnud nii kaugele, kui loodeti, ning üksmeeleni jõudmisest ollakse veel kaugel. Nii USA president Barack Obama kui ka riigisekretär Hillary Clinton on Kopenhaageni konverentsile viidanud kui vaheetapile teel uute kokkulepeteni.
Kuidas arengumaad pilti sobituvad?See on üheks konverentsi võtmeküsimuseks, kuna kahe arengumaa, Hiina ja India, reostustasemed suurenevad kiiresti. Mõlemad riigid on ratifitseerinud nii UNFCCC kui ka Kyoto protokolli. Samas pole selge, kuidas nende riikide puhul emissioonipiiranguid arvestama peaks.
Lepingu koostajad peavad arvestama, et kuigi Hiina toodab praeguseks olulise osa kasvuhoonegaasidest, on emissioon inimese kohta siiski väga madal, sest Hiina rahvaarv on väga suur. Arenguriigid rõhutavad ka, et praeguse soojenemise eest vastutavad siiski eelkõige tööstusriigid.
Kuidas jälgitakse lepingu täitmist?Kokkuleppe ratifitseerinud riikide lepingust kinnipidamist hakatakse jälgima ning iga riik peab iga aasta esitama ÜRO-le ülevaate kasvuhoonegaaside emissioonist. Enamikes riikides on emissioonid 1990. aastast saadik tõusnud, erandiks on Taani, Saksamaa, Suurbritannia, Venemaa ja mitmed endised idabloki riigid, kus süsihappegaasi emissioon on langenud.