16.05.2011 13:46
Osooniaugu kahanemine algas oodatust varem
Antarktika kohal laiuv osooniauk on hakanud kokku tõmbuma
enam kui kümme aastat prognoositust varem, väidavad Austraalia teadlased.
1989. aastal sõlmiti rahvusvaheline osoonikihti kahandavate
ainete Montreali protokoll, mille alusel hakati käibelt eemaldama kemikaale,
mis põhjustavad Maad kaitsva osoonikihi lagunemist.
Suur osa teadlasi oli toona seisukohal, et augu aeglast
kahanemist ei ole märgata enne 2023. aastat, kuid Austraalia teadlased
väidavad, et on täheldanud osoonikihi mõningast taastumist juba alates
1990ndate aastate lõpust.
Sydney Macquire’i ülikooli atmosfääriteadlase Murry Salby
sõnul on oluline arvestada aasta-aastaste kõikumistega, mis seni on varjutanud
osoonikihi järkjärgulist taastumist.
Salby juhitud rühm avaldas oma uurimistulemused ajakirjas
Geophysical Research Letters.
Antarktika kohal laiuvat osooniauku märgati esmakordselt
1985. aastal. Selle teke seostati kiiresti klorofluorsüsinike ehk freooniga,
mida paisatakse õhku peamiselt põhjapoolkeral, kuid mis kontsentreeruvad
atmosfääri tsirkulatsiooni seaduspärasuste tõttu lõunapoolusel.
Neis ühendites leiduvad kloori aatomid reageerivad osooni
molekulidega, hävitades Maad ultraviolettkiirguse eest kaitsvat osoonikihti.
Varem arvasid teadlased, et alles tänaseks on osoonikihi
vähenemine lõppenud ja algab selle taastumine.
Nad ei uskunud siiski, et suudavad seda muutust märgata, sest
osoonitasemed varieeruvad aastate lõikes keeruliste atmosfääriprotsesside tõttu
märkimisväärselt, vahel isegi nii suurel määral, et see varieeruvus ületab osooniaugu
enda suuruse.
Aastaste kõikumiste paremaks mõistmiseks vaatlesid Salby
ja tema kolleegid dünaamilisi mõjusid, nagu näiteks läbi atmosfääri
virvendavaid laineid, mis sarnanevad ookeani ummiklainetusele. Nad avastasid,
et talve dünaamilised faktorid näitavad täpselt, kui palju osoonikogus
järgmisel kevadel väheneb.
Sisuliselt kontrollivad need protsessid seda, kui palju
kloori klorofluorosüsinikest igal talvel eraldub, mis paneb paika selle, kui
palju osooni hiljem kaob.
Mõistes nende erinevuste põhjuseid on teadlased
võimelised need maha arvama ning nähtavale tooma osooni kogustega toimuva pikaajalises
perspektiivis.
Erinevaid analüütilisi tehnikaid kasutades on teised
teadlased jõudnud tulemusteni, mis näitavad küll osoonikihi kahanemise
aeglustumist, kuid mitte tegelikku taastumist.
Kõiki eksperte uus uurimistöö siiski ei veena.
John Hopkinsi ülikooli atmosfääriteadlase Darryn Waughi
sõnul tundub seos aastast aastasse esineva dünaamika ja osoonitasemete vahel
praegu tugevana, kuid võib edasise analüüsi tulemusel muutuda.
Ta arvab, et osoonikiht Antarktika kohal küll taastub
vähehaaval, kuid statistiliselt on seda võimalik tõestada alles mitme aasta
pärast.
Sõltumata sellest, kas osooniaugu kahanemist on tõepoolest
võimalik juba märgata, näitab pikaajaline prognoos, et selle täielik taastumine
ei toimu tõenäoliselt enne 2070. aastat.
Osoonikihiga on probleeme ka põhjapoolkeral. Sel kevadel
hõrenes see Arktika kohal rohkem kui kunagi varem.