15.11.2007 11:18
Põhjapoolus vs lõunapoolus. Sarnased või erinevad?
Maa poolused ja
neid ümbritsevad arktilise kliimaga alad on üksteisele väga sarnased, seetõttu,
et sinna jõuab väga vähe päikesevalgust. Pool aastat valitseb poolusel
polaaröö, millele järgneb poole aasta pikkune päev. Paljude muude aspektide
poolest on aga meie koduplaneedi poolused vägagi erinevad.
Põhja-Jäämeri on
väikseim ookean. Talviti on suurem osa sellest kaetud jääga, ka suvel ei sula
jääkate kunagi täiesti, ehkki viimasel ajal usutakse, et kliima soojenemise
tagajärjel võib seegi saada mõnekümne aasta pärast reaalsuseks. Lõunapooluse
ümbrus on aga hõivatud Antarktise mandri poolt. Mandrit koos seda ümbritsevate
saarte ja merealaga nimetatakse Antarktikaks.
Paljudel riikidel
on lõunamandril uurimisjaamu ning mitmed neist on ka esitanud nõudmisi teatud
Antarktise piirkondadele, kuid Antarktika leping sätestab siiski, et tegemist
on eikellegimaaga, mille loodusressursse võib uurida vaid teaduslikel
eesmärkidel.
Seega ei kuulu
Antarktika ühelegi riigile. Arktika kuuluvuse üle käiv vaidlus muutub aga üha
tulisemaks. Kui lugeda Arktikaks alasid, mis jäävad põhja poole
põhjapolaarjoont, siis omavad valdusi seal järgmised riigid: Kanada, Taani
(Gröönimaa), Island, USA, Venemaa, Norra, Soome ja Rootsi.
Lõunamandrit
kattev hiiglaslik jääkilp sisaldab umbes 90 protsenti kogu Maa jääst ning
valdava osa mageveevarudest. Antarktisest murdub pidevalt lahti erineva
suurusega jäämägesid. Saudi Araabia printsil Mohammed al Faisalil oli kord idee
üks selline suurem kamakas Araabia poolsaare juurde pukseerida, kuid üritus jäi
siiski katki. Võib-olla hakkas rahast kahju või tuli mõistus koju.
Antarktika
loodusressursside majanduslik kasutamine ei ole lubatud, kuid Arktika kohta see
ei käi. Arvatakse, et Põhja-Jäämere mandrilava võib peita kuni veerandi maailma
seni veel avastamata naftavarudest, mistõttu üritavad mitmed riigid, eriti
aktiivselt Venemaa, kuulutada kõigile oma ainuõigust nende ressursside
haldamise üle.
Antarktika ja
Arktika on klimaatiliste olude poolest sarnased, kuid olles üksteisest
geograafiliselt isoleeritud, on ka nende loomastik eriilmeline. Parema toidu
puudumisel võiksid jääkarud ehk pingviini nahka pista küll, kuid pingviinide
õnneks elavad nad teine-teiselpool ekvaatorit.
Ehkki nii Arktika
kui ka Antarktika on kuulsad külma kliima poolest, on viimane siiski veel
oluliselt inimvaenulikum koht. Madalaim mõõdetud temperatuur, –89,6 °C, on
registreeritud Antarktikas uurimisjaamas Vostok Maa magnetpooluse lähedal 1983.
aastal. Antarktika külmust võib seletada kontinentaalse kliima mõju ja suure
kõrgusega merepinnast – Antarktika jääkilp on kontinendi sisemuses mitme
kilomeetri paksune.
Polaaralade kohal
on osoonikiht hõredam kui mujal. See on loomulik, sest osoon tekib
päikesekiirguse mõjul ning seetõttu peamiselt ekvaatorilähedasemate piirkondade
kohal, kust ta aeglaselt kõrgematele laiustele levib. Antarktika kohal on
osoonikiht aga eriti hõre, mistõttu on seda atmosfääri osa hakatud nimetama osooniauguks.
Antarktika
jääkilp asub mandril, on väga paks ning külm, mistõttu ei avalda kliima
soojenemine sellele esialgu erilist mõju. Arktika merejää on aga vaid mõne
meetri paksune ning igal suvel tekivad jää sisse suured praod ja lahvandused.
Tavaliselt ei ulatu need küll põhjapooluseni, kuid eelmisel aastal olevat seegi
reegel murtud.
Põhja-Jäämere
jäävabaks muutumine paneb paljusid teadlasi muretsema, sest Arktika sümbolloom
jääkaru satub nii tõsisesse väljasuremisohtu. Vastupidiselt mõnel pool levinud
arvamusele ei tõsta Arktika jää sulamine maailmamere taset, sest vees hulpiva
jää veealune osa on Archimedese seaduse kohaselt täpselt sellise mahuga, kui on
sellest jääst sulanud vee maht.
Küll aga tõstaks
meretaset oluliselt mandriliustike sulamine. Gröönimaa jääkilp sulabki viimaste
uurimuste kohaselt üha kiirenevalt ning mõnede teadlaste arvates võib pool
selle mahust järgmise sajandi jooksul kaduda. Ka Antarktika sulab, kuid
madalamate temperatuuride tõttu mitte nii kiirelt ning seda mandrit katva jääkilbi
kadumist keegi niipea ennustada ei julge.