23.02.2011 10:54
Roheline dilemma: kes on tõeline kliimakangelane?
Kes on tegelikult kangelane? Kas metsamees või moraalse
dilemma lummuses looduskaitsja?
Järjekordset kliimateemalist artiklit nähes hakkab mul pea
ringi käima. Sellest on liigagi usinalt leierdatud. Paraku mõistab ühiskond fakte
vääriti ja need tuleb selgeks rääkida – kutsun nüüd ise endal peapöörituse
esile, sest mittemõistmine tekitab segadust ega aita kaasa parema tuleviku
disainimisel. Järgnevalt räägin, mida olen oma doktoritöö koostamise jooksul õppinud
ja mõistnud ning millest räägivad kogutud andmed. Kergemat und kahjuks lubada
ei julge.
Mida teeb liigne
süsinik?
Doktoritöö andmete kogumiseks tundus tsiviliseeritud vana
maailm liiga rikutud (pole siin ka looduslikke metsi). Läksin maale, kus on hoomamatus
koguses täiesti looduslikku, absoluutselt inimese poolt puutumata metsa –
Kanadasse. Tahtsin teada, kui palju erineb inimese majandatud mets
looduslikust. Valisin uurimisteemaks hetkel väga olulise ja kogu inimkonda
puudutava kliimamuutuste põhikahtlusaluse – süsiniku.
Süsiniku, mida atmosfääris vajame, et kogu maa peale
kiirgav soojus kohe minema ei lenduks, aga mille liigne hulk kliimasüsteemi pea
peale võib pöörata. Ei tahaks hirmu külvata, aga kui tulevikuennustused, näiteks merepinna tõus,
dramaatiliselt erinev sademete hulk, paika peavad, muutub elu täiesti erinevaks
harjumuspärasest.
”Meid see siin Eestis ju ei mõjuta,” ütleb keskmine
kodanik. “Oh ei, loomulikult mitte,” väidan vastu ning lisan mõõduka annuse
sarkasmi. Meil on 3794 km rannajoont, võime hästi ette kujutada, mida väike
merepinna tõus rannaelanikele tähendab.
Tuletaks kõigepealt meelde kuidas toimub looduses
süsiniku ringlus. Päikeseenergia abil seovad taimed õhus oleva süsinikdioksiidi
veega, toodavad süsivesikuid ja vabastavad sealjuures hapnikku (loe lisa 3, 7
ja 11. klassi bioloogiaõpikust). Sama süsinik eraldub näiteks fossiilse kütuse
põlemisel. Peale taime surma orgaaniline aine laguneb ja süsinik leiab taas tee
atmosfääri.
Jah, kliima muutub, sellele konsensusele tihtipeale
viidatakse. Kliima on muutunud aegade algusest peale, vahepeal väga
dramaatiliselt. Muutub ka edaspidi, seni, kuni maal on atmosfäär. Aga
kliimamuutus ei võrdu inimese põhjustatud kliimamuutusega, vähemalt konsensust
ses osas pole.
Küsimus on meie vabastatud lisasüsiniku mõjus muutuste
ulatusele ja kiirusele. Võib-olla on tänasest kliimamuutusest inimkonna
põhjustatud kümnendik, võib-olla kordi rohkem, aga kindlasti ei muutu kliima
ainult meie tegevuse tagajärjel. Ehk oleks selline muutus aset leidnud ka ilma
inimeste panuseta? Või mitte?
Majandada või
kaitsta?
On ka teine probleem, mis toob meid rohelise dilemmani.
Paljud loodusesõbrad soovivad metsi ulatuslikult kaitsta ja lasta loodusel oma
äranägemist mööda toimetada. Üllas eesmärk – suur looduslik mitmekesisus, tugev
ökosüsteem ja palju rõõmsaid linde ja loomi... ja taimi ja seeni ja samblaid ja
samblikke.
Roheliselt mõtlejad säästaks võimalikult palju energiat.
Ikka sooviga minimeerida enda mõju kliimale. Paljud neist usuvad, et justnimelt
see süsinik põhjustab muutusi. Minu ja mitmete teistegi uurimisgruppide töö
käigus on aga selgunud, et majandusmets seob looduslikust metsast oluliselt
rohkem süsinikku. Põhjustajaks metsamajanduslikud võtted nagu puude istutamine
(looduslik uuenemine võtab rohkem aega), parema kvaliteediga istutusmaterjali
valimine ja harvendusraiete tegemine.
Iga puu ja puidust toodetud ese, sisaldab seda sama
süsinikku, mis võiks olla samal ajal atmosfääri “kütmas”. Maailma metsades on
tohutu hulk süsinikku, puidu kuivmassist moodustab süsinik umbes poole. Eesti
metsades on hinnanguliselt 100 miljonit tonni süsinikku.
Siin ongi roheline dilemma – kas majandada või kaitsta?
Kui tahame kliimamuutust leevendada, peame toetama võimalikult intensiivset
metsamajandust ja puittoodete kasutust. Kui aga võtame metsa kaitse alla, ei
kasuta me võimalust kliimamuutust leevendada. Samas metsas neid kahte asja
korraga teha ei saa. Mida paremini meie metsad on majandatud, seda rohkem
süsinikku nad seovad ja seda vähem on süsinikku atmosfääris.
Nii on hea metsamajandaja hoopis tõeline kliimakangelane
ja seda ilmselt enese teadmata. Teadlik looduskaitsja kaitseb aga metsa ja loob
taimedele-loomadele turvalist kodu, ise sellele teise käega tuld
kliimasoojenemise soosimise näol otsa pistes. See on küll natukene liialdatud
kujund, aga usun et mõistate kuhu sihin. Kumb on tähtsam, kas mitmekesisus või
eluks sobilik kliima? Selge on see, et kõike head korraga ei saa ja see on
pesueht roheline dilemma.
Võib muidugi küsida, et kui palju sellest puittoodetes
seotud süsinikust mõne aja möödudes uuesti atmosfääri lendub. Põlemisel või
kõdunemisel muidugi kõik, aga ringlusse jäävad tooted (majad, lauad, toolid,
raamatud) on kindlalt atmosfäärist eemal ja samuti on leitud, et prügimäel
kõduneb ainult umbes kolmandik puidust.
Samuti tuleb mõelda alternatiividele, ehk, mida saaksime
kasutada puidu asemel. Millega kütame ahjud, millest ehitame majad, millele
trükime raamatud ja millega pühime tagumikku. Süsi, nafta (plastmasstooted),
betooni tootmine - kõik saastavad meeletult. Puit ei saasta, vaid seob. Lihtne.
Kuid selleks et saaks valmistada puidust toodet tuleb puu kõigepealt kasvatada
ja siis maha raiuda.
Meelis Seedre on Eesti Maaülikooli metsaökoloogia doktorant.
Artikkel on kirjutatud Tartu Ülikooli korraldatud doktorantide
populaarteaduslike artiklite konkursi tarbeks. Konkurssi aitas rahastada
Haridus- ja Teadusministeerium.