Vulkaanid põhjustavad kliimamuutusi

Neljasaja viiekümne miljoni aasta eest toimunud ulatuslikus jääajas tuleb uue uurimuse kohaselt süüdistada eeskätt vulkaane või õigemini nende tegevusetust.

Vulkaanid on väga olulised valitsevate klimaatiliste tingimuste kujundamisel. Vulkaaniliste gaaside kooseisus olev süsinikdioksiid aitab atmosfääri soojendada, mistõttu on aktiivsel vulkanismil pikaajaliselt kliimale soojendav mõju, ehkki lühiajalised ja väga võimsad vulkaanipursked võivad atmosfääri hämardavate tahkete osakeste õhku paiskamise tõttu kliimat hoopis jahutada.

Globaalne keskmine õhutemperatuur on väga tugevas korrelatsioonis atmosfääri süsinikdioksiidi tasemaga. Kui vulkaaniline aktiivsus suurendab süsinikdioksiidi kogust atmosfääris, siis vähendab seda peamiselt kivimite keemiline murenemine. Kivimid murenevad kõige kiiremini mäestikes, mistõttu viib intensiivne mäetekkeprotsess reeglina atmosfääri süsinikdioksiidi taseme languse ning kliima jahenemiseni.

Just selliste mehhanismidega seletavad Ohio ülikooli teadlased 450 miljoni aasta eest toimunud raskete tagajärgedega jääaja tekkimist ja sellele eelnenud kasvuhooneperioodi, kirjutas LiveScience.

Mäestik, mille murenemine atmosfäärist jääaja tekkimiseks piisava koguse süsinikdioksiidi välja tõmbas, on tänapäeval tuntud Apalatšidena. Ühtlasi on teadlased kokku pannud ka pildi teise poole. Apalatšid, nagu kõik teisedki mäestikud, tekivad maakoore kokkusurvepingete väljas, kui kaks mandrilise maakoorega plokki üksteisega kokku põrkuvad. Enne kokkupõrget oli nende vahel aga ookean, mille ääred olid vulkaaniliselt aktiivsed sarnaselt tänapäeva Vaiksele ookeanile.

Aktiivne vulkaaniline tegevus küttis kliimat, kuid lõpuks ookean sulgus ning vulkanism hääbus. Lisaks sellele tekkis mäestik ning algas intensiivsem murenemine, nii et kliima sai kaks rasket hoopi üksteise järel ning tulemuseks oligi karm jääaeg, mis sai saatuslikuks suurele osale tolleaegsest elustikust.

Artikkel uurimuse tulemustega ilmus ajakirja Geology võrguversioonis.