05.07.2010 13:42
Asteroidi tõrjumiseks sobib kõige paremini tuumarelv
Asteroide peetakse sageli üheks suuremaks ohuks inimkonnale.
Piisava suurusega taevakeha tekitaks Maaga kokku põrgates ülemaailmse
katastroofi, mistõttu otsitakse parimat viisi ohu tõrjumiseks. Hetkel tundub,
et kõige efektiivsemaks tõrjevahendiks võiksid olla tuumarelvad.
Viimasel Ameerika astronoomiaühingu koosviibimisel esines
ettekandega füüsik David Dearborn Lawrence Livermore’i laborist, kelle arvates
on tuumarelvad hetkel parim võimalus, eriti suurte asteroidide puhul ning
olukorras, kus aega tegutsemiseks on vähe, kirjutas Physorg.
Dearborni väitel muudab tuumarelva kasutamise atraktiivseks
eelkõige asjaolu, et selle energiatihedus on väga suur, mistõttu on seda
kosmosesse toimetada muudest vahenditest märksa lihtsam ja odavam. Teine
oluline aspekt seisneb selles, et tuumarelvast oleks abi ka väga vähe aega enne
eeldatavat asteroidi kokkupõrget Maaga. Kõigest 15 päeva varem läbiviidud
tuumaplahvatus oleks piisav, et teelt kõrvale kallutada või purustada
270-meetrise läbimõõduga asteroid (vastab mõõtmetelt asteroid Apophisele,
millel on õhkõrn šanss 2036. aastal Maaga kokku põrgata). Sarnase asteroidi
orbiidi muutmine laserit kasutades võtaks aga aega 6000 aastat. Arvutustes on
võetud aluseks Lawrence Livermore’i labori kasutuses oleva National Ignition
Facility laseri võimsus.
Mõistagi on tuumarelvade kasutamise ideel ka tuliseid
vastaseid. Üheks argumendiks on kosmoses plahvatuse käigus vabanenud
radiatsioon, kuid Dearborni sõnul seda Maa peal ei märkakski. Kosmos on niigi
radioaktiivset kiirgust täis ning plahvatus toimuks liiga kaugel, et inimestele
ohtu kujutada.
Dearborn on uurinud, kas asteroidi mõjutamiseks peaks
plahvatus toimuma selle pinnal või läheduses. Koostatud arvutimudelite põhjal
on alust väita, et see sõltub peamiselt asteroidi suurusest ning sellest, kui
palju on tegutsemiseks aega jäänud. Kui kokkupõrkeni on aega mitukümmend
aastat, piisab täiesti asteroidi läheduses läbiviidud plahvatusest, mis
taevakeha ei purusta, küll aga muudab selle trajektoori piisaval määral. Kui
aga aega on vaid mõned nädalad, tuleb plahvatus läbi viia taevakeha pinnal.
Seeläbi puruneb asteroid ilmselt mitmeks tükiks, mis võivad endiselt Maad
tabada, kuid vähemalt hoitaks nii ära globaalne katastroof.
Asteroidi suuruse ja kokkupõrkehetke ennustamine ei ole
probleemiks. Hoopis keerulisem on aga hinnata asteroidi koostist, millest
sõltub olulisel määral tema reaktsioon läbiviidavale tuumaplahvatusele.
Asteroidid võivad koosneda valdavalt metallist, peamiselt silikaatsetest
mineraalidest ehk kivimeist või olla nende kahe segud. Seetõttu soovitab
Dearborn piisava aja olemasolul viia kõigepealt läbi tutvumismissioon
asteroidile, et seda võimalikult hästi tundma õppida.
Inimkonna suureks õnneks me
midagi sellist aga reaalselt lähitulevikus suure tõenäosusega tegema ei pea,
sest viimastel aastatel on teadlased suurte asteroidide otsimise tõsiselt
päevakorda võtnud, midagi ohtlikku aga avastatud ei ole. NASA on kaardistanud
90 protsenti Maa-lähedastest objektidest, mis võiksid kokkupõrke korral tuua
kaasa globaalse katastroofi (läbimõõt üle kümne kilomeetri). „Kõigest mõne
aasta pärast võime kinnitada, et mingit globaalset ohtu asteroidide poolt ei
ole,“ ütles David Morrison NASAst. „Sellele vaatamata on kosmoses liikumas
miljoneid taevakehi, mis on avastamiseks liiga väiksed, kuid piisavalt suured,
et pühkida Maa pealt näiteks mõni suurlinn. See võib juhtuda iga hetk, sest me
tunneme sellistest taevakehadest vaid väga väikest osa.“