Kas mehitatud kosmoselendude ajastu saab läbi?

Siim Sepp Skype: siim.sepp@ut.ee

Loe kommentaare (0) Samal teemal (1)

Rahvusvaheline kosmosejaam (ISS) on väga keerukas, kallis ja pikka aega ehitatud kosmoseprojekt, mille rajamine on olnud võimalik tänu paljude osapoolte koostööle. Mõnevõrra absurdne on aga asjaolu, et pärast 2011. aastat, mil orbitaaljaam lõpuks valmib, saab ta töötada veel vaid mõned aastad. 2015. aastal plaanitakse ISS juhtida Maa atmosfääri, kus ta ära põledes oma lõpu leiab.

Vähemalt selline on NASA praegune plaan. Kui lisada siia veel kosmosesüstikute pensionile saatmise, siis jääb järjest vähemaks võimalusi inimesi kosmosesse saata. Kas see tähendabki mehitatud kosmoselendude ajastu lõpu algust?

Valge maja eestvõtmisel kokku kutsutud komitee, mida selle eesistuja, endise tehnoloogiahiiu Lockheed Martini tegevjuhi Norman Augustine’i järgi Augustine’i komiteeks kutsutakse, analüüsis põhjalikult NASA praegusi plaane ja nende vastavust reaalsusele. Suur osa raportist koosneb erinevate tehnoloogiliste lahenduste ja eesmärkide võrdlemisele, kuid lisaks arutati ka küsimuse üle, miks mehitatud kosmoselende üldse vaja peaks olema, kirjutas Technology Review.

Komitee jõudis lõpuks ainuvõimaliku lahenduseni – mehitatud kosmoselendude ainus õigustus on valmistada inimkonda ette teiste taevakehade koloniseerimiseks. Aastate jooksul on mehitatud kosmoselendudele otsitud õigustust väga mitmest aspektist lähtudes. Teaduslik progress, strateegiline üleolek võistlejatest ja rahvusvaheline prestiiž on olnud peamised märksõnad, mida mehitatud kosmoselendude kaitsjad on kasutanud.

Lähemal vaatlusel sellised põhjendused siiski kuigi hästi vett ei pea. Robotid suudavad teaduse tegemiseks vajalikke andmeid väga hästi ning palju odavamalt koguda kui inimesed. NASA-l pole enam Nõukogude Liidu kosmoseprogrammi näol võistlejat, kellest igal juhul tuleb üle olla, ning on küsitav, kuivõrd positiivselt mõjub prestiižile lihtsalt hurraaga inimese kosmosesse saatmine, kui selle raha eest võiks teha mitu missiooni robotitega, mis teaduslikus mõttes oleks märksa kasulikumad.

Sellele vaatamata ei saa robotid kunagi inimest lõplikult asendada, sest kogu kosmosevallutamise mõte ongi tungida kaugemale oma senisest kodust. Inimesed on loodud rändajateks ja avastajateks, see on meil geenides. Miks muidu oleks inimese eellased lahkunud oma sünnikodust Aafrikast ning koloniseerinud elamiseks ka esmapilgul täiesti kõlbmatuid piirkondi. Reisimine on meeldivaks hobiks enamikule inimestele ning kui vaid raha oleks, teeks pea kõik meist seda rohkem kui seni.

Neil Armstrongi esimesi samme Kuul jälgis kogu inimkond hinge kinni hoides ning ilmselt ei olnud palju neid, kes oleksid tollal kahelnud, kas raha ikka kulutati õige asja eest. Robotid aga ei eruta inimesi samal määral ning õigustus robotite poolt kogutavatest teaduslikest andmetest jääb enamikule maksumaksjatest paraku võõraks.

Inimkonnal tuleb sellegipoolest arvestada, et kui me tahame end kindlustada ootamatu katastroofi vastu, milleks võib olla näiteks kokkupõrge asteroidiga või ootamatu keskkonnakatastroof Maal, siis on oluline teha kõik, mis võimalik, et luua näiteks Marsile Maast sõltumatu koloonia. See oleks väga pikaajaline projekt, kuid sihikindla tegutsemise korral vahest saja aastaga saavutatav.

Maksumaksjale võivad sellised põhjendused tunduda siiski arusaamatu ulmelise sonimisena. Tavalisele inimesele ongi väga raske seletada ka näiteks seda, miks rahastatakse teaduslikke uuringuid, millel esmapilgul mingit praktilist väljundit ei ole. Fundamentaalsed või sageli ka lihtsalt teadlase uudishimust ette võetud uuringud on sageli viinud märkimisväärsete edasiminekuteni hoopis teistes valdkondades, mida keegi esialgu prognoosida poleks osanud. Seetõttu ei ole erilist mõtet kuulata kurtmist stiilis – miks antakse raha nii mõttetule uuringule.

Mõnevõrra sarnane on olukord ka mehitatud kosmoselendudega. Tohutu uurimistöö, mis on vajalik inimese kosmosesse saatmiseks, toob kindlasti käegakatsutavat kasu ka oma igapäevaelu maapinnal mööda saatvatele inimestele.

Augustine’i komitee järeldas, et USA mehitatud kosmoseprogramm on juba mõnda aega jätkusuutmatul trajektooril ning ähvardab peagi päris lõppeda, kui ei leita viisi, kuidas nii kallist programmi põhjendada. 2004. aastal teatas president Bush, et NASA peamisteks eesmärkideks peab olema ISS-i ehituse lõpuleviimine, süstikute lendude lõpetamine, uute kosmosesõidukite Orioni ja Ares I valmimine 2014. aastaks ning inimese maandumine Kuule 2020. aastaks, mis oleks ühtlasi ettevalmistuseks pikemaks mehitatud missiooniks Marsile.

Nii pikaajaliste plaanide häda kipub aga olema selles, et keegi ei hakka nendega tegelema. Plaane on mõtet teha siis, kui need on konkreetsed, raha on olemas ning teadlased, kes täna asjaga tegelema hakkavad, saavad oma töö vilju ka maitsta. Praeguseks ongi olukord selline, et Bushi plaani teatavaks tegemisest on möödas hulk aastaid, kuid eesmärgile oluliselt lähemale pole jõutud. Samuti on selgusetu, kust peaks tulema raha niivõrd ambitsioonikate plaanide elluviimiseks.

Üks osa Bushi plaanist oli rakett Ares V, mis pidi esialgsete plaanide kohaselt valmima aastaks 2010. Nüüd on selge, et seda kindlasti ei juhtu. Augustine’ komitee hinnangul ei saada sellega valmis ka 2020. aastaks ning kui saadakse, siis Kuule inimeste saatmiseks vajaliku maanduri ehitamiseks pole mingit raha veel eraldatud. Seega võib juba praegu täie kindlusega öelda, et aastaks 2020 NASA inimesi uuesti Kuule saata ei suuda, rääkimata Marsist, mis kõlab veel üsna ulmelise projektina.

Augustine’i komitee hinnangul tuleb edaspidiste mehitatud kosmoselendude õigustamiseks lähtuda vaid sellest, et kogu asja eesmärk on inimesele Maa kõrval uute kodude leidmine. Siis on võimalik hakata minema konkreetsemaks ehk tooma välja projekte, mis meid teadlaste arvates sellele eesmärgile lähemale aitavad. Esimese asjana näeb Augustine’i raport ette ISS-i eluea pikendamist vähemalt 2020. aastani. Kui inimesed hakkavad elama ja töötama kosmoses pikemat aega, siis pole ISS-ist paremat paika selleks valmistumiseks. Jaama säilitamine aitaks kaasa ka rahvusvahelise koostöö arendamisele, mis on hädavajalik, sest millegi suure kordasaatmine on tulevikus mõeldav ilmselt vaid paljude riikide koostöös.

Lisaks arvavad raporti koostajad, et NASA peaks lõpetama inimeste transpordi kosmosesse ning ostma seda teenust sisse ettevõtjailt. Nii oleks kosmoseagentuuril lihtsam keskenduda teaduse tegemisele ning tugevate ja mõtestatud kosmoseprojektide loomisele ja elluviimisele. Raporti koostajad usuvad, et ettevõtjad suudaksid inimese kosmosesse saata oluliselt odavamini, mistõttu säästaks NASA raha, mida saaks senisest mõistlikumalt paigutada.

Raportis nähakse vajadust ka kosmoses tankimise võimaluse järele. Kui see oleks võimalik, siis poleks vajadust arendada võimsaid ning meeletult kalleid rakette nagu Ares V, mis saaksid hakkama kaugemate missioonidega. Raketid võiksid väiksemate kütusepaakide tõttu olla oluliselt väiksemad. Juba orbiidile jõudnuna peaks neid aga olema võimalik uue kütusega varustada. Ka see kütus tuleb kuidagi orbiidile saada, kuid raporti koostajate sõnul saaksid sellele spetsialiseerunud ettevõtted ülesandega hakkama palju odavamalt kui NASA.

Kui selgust inimese kosmosesse saamise eesmärkide osas ei tule, siis on Augustine’i komitee hinnangul parem kohe lõpetada meeletu koguse raha raiskamine ja inimelude ohtu seadmine programmi nimel, millel pole mingit lootust olla edukas.