Marsi jõeorud polegi vooluvee uuristatud?

Marsi uhtorud ja jõesängid ei pruugigi olla voolava vee tegevuse tulemus. Väidetavalt saavad sarnased pinnavormid tekkida ka voolava liiva tõttu.

1999. aastal saatis Mars Global Surveyor Maale hämmastavad pildid Marsi keskmiste laiuste pinnamoest, millelt oli selgesti näha jõeorgude esinemine praeguseks kõrbelisel punasel planeedil.

Maal moodustuvad sarnased pinnavormid voolava vee tegevuse tagajärjel, mistõttu usutakse, et vedel vesi oli Marsil kunagi tavaline. Seega pidi kliima praegusest oluliselt erinema ning soodustama muu hulgas ka elusorganismide esinemist Marsil. Suuresti sellest on tulenenud ka suur huvi Marsi uurimise vastu, kirjutas Technology Review.

Marsi pinda uurinud robotid on küll kindlaks teinud jälgi veest ning kinnitanud hüpoteesi, et vesi võis tõesti kunagi Marsi pinnal voolata, kuid seda miljardeid aastaid tagasi. Uhtorud on aga sageli moodustunud kõigest mõne miljoni aasta eest, kuid geoloogilises mõttes nii vähe aega tagasi oli Marss kindlasti juba õhukese atmosfääriga kuiv kivikõrb.

Välja on pakutud, et Marsi pinna alustes veelademetes olevat vett on ajuti kuumutanud mingi protsess, mistõttu on vesi pinnale voolanud ning Marsi reljeefi kujundanud. Samas on jõeorgude morfoloogiast näha, et neid on korduvalt ümberkujundatud, mistõttu peab Marsil esinema mehhanism, kuidas tühjenevaid veelademeid taastoita. Maal on selleks mehhanismiks sademed, Marsil sademeid aga ei esine.

Seetõttu on välja pakutud täiesti uus mehhanism, mille kohaselt ei moodustunud orud mitte voolava vee, vaid voolava liiva tagajärjel. Sarnaseid orge esineb ka Maal, kuid seda vaid piisavalt suure nõlvakalde korral. Probleem Marsiga seisneb selles, et enamasti ei asu vaadeldud orud piisavalt suure kaldega nõlvadel.

Mexico ülikooli teadlased Yolanda Cedillo-Flores ja Héctor Javier Durand-Manterola on nüüd pakkunud välja probleemile ühe võimaliku lahenduse. Nende idee kohaselt saaks liiv nõlva väikse kaldenurga korral siiski voolata, kui altpoolt tõuseks pinnale midagi, mis liiva voolavust parandab. Kõige tõenäolisemaks kandidaadiks peavad nad süsinikdioksiidi.

See seletus lahendaks mitmed olulised probleemid. Lisaks nõlva kadenurga probleemile on seletatav ka protsessi korduvus. Nimelt sublimeeruks süsinikdioksiid soojal perioodil ning sadestuks jahedamal ajajärgul. Seejärel kaetakse ta ajapikku liivaga, sest tolmutormid on Marsil küllalt tavalised. Soojenedes läheks süsinikdioksiid taas gaasilisse olekusse ning looks head tingimused vahepeal kuhjunud liiva liikumahakkamiseks.

Samuti seletab see hüpotees, miks moodustuvad orud just keskmistel laiustel. Nimelt on poolustel süsinikdioksiidi sublimeerumiseks liiga külm, ekvaatoril aga sadestumiseks liiga palav.

Cedillo-Flores ja Durand-Manterola on üritanud Marsi sarnaseid pinnavorme luua ka laboris, süstides liiva alla selle voolavuse suurendamiseks õhku, ning on tõepoolest suutnud niiviisi tekitada Marsi uhtorge meenutavaid mikropinnavorme.

• Tweet