Marsil esines vedelat vett seniarvatust hiljem

Uued väga hea lahutusega Marsi satelliitfotod näitavad, et Marss oli veel kolme miljardi aasta eest piisavalt soe, et tema pinnal said esineda vedela veega järved ja jõed. Siiani on arvatud, et selleks ajaks oli Marss muutunud külmaks ja kuivaks kõrbeks, mis ei erine millegi poolest Marsi praegusest ilmest. Uurimus avaldati ajakirjas Geology.

Uurimuses osalenud Londoni Imperial College’i ja Londoni University College’i teadlased leidsid satelliitfotodelt kolme miljardi aasta vanused järvenõod, mille läbimõõt jääb umbes 20 kilomeetri piiresse ning asukoht Marsi ekvaatori lähistele.

Varasemad uurimused on näidanud, et praegusest soojem ja niiskem kliima valitses Marsil rohkem kui 3,8–4 miljardit aastat tagasi. Marsi vanus on sarnaselt Maale umbes 4,5 miljardit aastat. Marss on Maast oluliselt väiksem ning kaotas aja jooksul suurema osa oma atmosfäärist ning muutus seetõttu külmaks ja kuivaks kõrbeks. Uue uurimuse valguses võib aga väita, et soojemad perioodid võisid vähemalt episoodiliselt Marsile naasta ning võimaldada ka pinnaveekogude esinemist. Kliima ajutise soojenemiseni võis viia näiteks intensiivistunud vulkanism, mille läbi vabanes atmosfääri suurtes kogustes süsinikdioksiidi, kirjutas Physorg.

„Siiani on keskendutud Marsi varase arengu või kõige hilisemate sündmuste uurimisele. Nende vahele jääv periood on aga jäänud tähelepanuta. On arvatud, et Marss oli siis külm kõrb, kus midagi ei toimunud, kuid nüüd näib, et see seisukoht on ekslik. Marss oli sel ajal hoopis väga põnev ja dünaamiline koht,“ ütles uurimuse esimene autor Nicholas Warner Londoni Imperial College’ist.

Marsi pinnal on palju piklikke orge ja kanjoneid, mille teket on raske seletada. Välja on pakutud jää sublimatsiooni, mis on protsess, mille käigus jää aurustub, läbimata vahepeal vedela vee faasi. Nii tekivad pinnasesse tühemikud, mis kokku kukkudes tekitavadki erineva suurusega negatiivseid pinnavorme. Siiski on Marsi pinnal näha ka sinusoidaalseid kanaleid, mille teket on seostatav vaid voolava vee uuristamisega. Teadlased kasutasid nende pinnavormide uurimiseks NASA Mars Reconnaissance Orbiteri fotosid, mille lahutusvõime on alla ühe meetri.

Järved tekkisid teadlaste sõnul jää sulamisest. Järvenõgude täitudes murdsid nad oma kallastest läbi ning moodustasid vooluveekogud, mis ühendasid erinevad kõrgusel asuvaid järvi.

Järvede vanuse kindlaks määramiseks kasutati NASA teadlaste poolt Kuu pinnavormide vanuse hindamiseks väljatöötatud metoodikat. See seisneb põhimõtteliselt meteoriidikraatrite loendamises. Mida vanema piirkonnaga on tegu, seda enam on teda kosmosest pommitatud ning seega peaks ka impaktstruktuuride arv pindalaühiku kohta olema kõrgem. Teadlased loendasid kokku 35 000 järvede ümbruses asunud erineva suurusega löögi- või plahvatusjälge ning järeldasid vastavale mudelile toetudes, et järvede vanus peab olema umbes kolm miljardit aastat. Kaua soojem periood kestis ehk kui kauaks järvedele eluiga anti, on teadlastele seni veel ebaselge.

Uurimus pakub kindlasti huvi astrobioloogidele, kes otsivad Marsilt jälgi seal kunagi esineda võinud eluvormide kohta. Uuritud järvedega tuleb kindlasti arvestada ka tulevaste Marsimissioonide uurimispiirkondade valikul.

• Tweet