Tartu kosmoloogid leidsid suurimast galaktikasüsteemist erilise superparve

Tagasi

Edasi

Sloani Suur Sein – meie lähiümbruse kõige suurem ja rikkam galaktikasüsteem. Erinevatele tihedusnivoodele vastavad galaktikasüsteemid Suures Seinas on märgitud eri toonidega.

Foto:

Nii mitmeharulist superparve pole seni kosmoloogias kirjeldatud.

Aine jaotust Universumis saab kirjeldada kui galaktikate ja galaktikasüsteemide võrgustikku. Kosmilise võrgustiku suurimateks ehituskivideks on superparved, mis koosnevad kümnetest ja isegi sadadest galaktikagruppidest ning üksikgalaktikatest.

Kõige rikkamates superparvedes on kümneid rikkaid galaktikaparvi. Mudelarvutused näitavad, et rikaste superparvede algmed on aine tihedusväljas näha juba väga varajases Universumis: nendes kohtades tekivad esimesed galaktikad ja galaktikasüsteemid.

Superparvede galaktiline koostis on mõnevõrra erinev muude piirkondade galaktilisest koostisest. Superparvede omaduste uurimine aitab mõista struktuuri teket ja arengut Universumis.

Tartu Observatooriumi teadlased Maret Einasto, Juhan Liivamägi, Elmo Tempel, Enn Saar, Erik Tago, Jaan Einasto ja Peeter Einasto koos kaasautoritega Tuorla observatooriumist ja Valencia ülikooli observatooriumist avaldasid kaks artiklit(1; 2), milles nad uurivad superparvede morfoloogiat ning galaktilist koostist. Töödes kasutati Juhan Liivamäe poolt Sloani digitaalse taevaülevaate andmete põhjal koostatud superparvede kataloogi.

Tartu kosmoloogide tööd näitasid, et superparvede heledus ja kuju on seotud – rikkamad ja suurema heledusega superparved on piklikumad kui vaesed superparved. Superparvede hulgas ei ole väga rikkad ning samas väga kompaktseid süsteeme, ei ole ka väga suuri kerakujulisi superparvi ega "pannkooke" – suuri lapikuid süsteeme.

Rikkamad superparved on keerulisema siseehitusega kui vaesed superparved, nad on klombilisemad ning võivad sisaldada tunneleid. Morfoloogiliselt võib superparvi jagada nelja põhiklassi. "Ämblikud" on ühe tihendiga süsteemid, millest väljuvad galaktikaketid. "Mitmikämblikud" on galaktikakettidega ühendatud mitme tihendiga süsteemid. Lisaks rikkaid galaktikakette meenutavad filamendid ning mitmeharulised filamendid, mis meenutavad kujult hõõglambipirni hõõgniiti.

Vaatluse all oli 2003. aastal avastatud Sloani Suur Sein, meie lähiümbruse kõige suurem ja rikkam galaktikasüsteem, mille ulatus on 1,4 miljardit valgusaastat ning mis asub meist umbes miljardi valgusaasta kaugusel.

Selgus, et Sloani Seina kõige rikkam superparv meenutab mitmeharulist filamenti, teised mitmikämblikke. Niisugust mitmeharulist superparve nagu Sloani Suures Seinas ei ole seni kosmoloogilistest mudelitest saadud.

Ka Seina superparvede galaktiline koostis on erinev: kõige rikkamas superparves on suhteliselt rohkem punaseid galaktikaid kui teistes Seina superparvedes. Ligi kolmandik nende superparvede heledaid punaseid galaktikaid on spiraalsed; spiraalsete punaste galaktikate värvide hajumine on suurem kui elliptilise punaste galaktikate oma.

See viitab nende galaktikate erinevale arengule. Samuti on elliptiliste ja spiraalsete punaste peagalaktikatega gruppide jaotus nendes superparvedes mõnevõrra erinev.

Tulemused viitavad sellele, et superparvede arengus on olnud erinevusi, mis mõjutavad nii superparvi tervikuna kui ka nende galaktikapopulatsioone.

Novaator avaldab nüüdsest Tartu Observatooriumi astronoomiauudiseid.

• Tweet