Küsi teadlaselt: Tehnika

Millal saab Eesti oma kosmoseprogrammi?

Vastus sõltub sellest, mida me kosmoseprogrammi all mõistame. Kui pidada selleks oma kanderakette, suuri satelliite või Eesti astronautide meeskonda, siis väga suure tõenäosusega on vastus - mitte kunagi.

Kosmosega tegelemine on väga mitmekülgne, aga ka kallis ja keerukas ettevõtmine. Euroopa riigid on ammu mõistnud, et üksi tegutsedes kosmoses kaugele ei jõua, ja on suure osa oma ressursse ühendanud Euroopa Kosmoseagentuuris (ESA - European Space Agency), millel on praegu 18 liikmesriiki. Eesti nende hulka ei kuulu, aga on siiski juba nö. ooteseisus. ESA puhul on võimalik koostööriigi staatus. Sellised riigid olid eelmise aastani Ungari, Rumeenia ja Poola.

10. novembril 2009 allkirjastasid majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts ning ESA juriidiliste ja välissuhete direktor Peter Hulsroj lepingu, mille järgi Eesti saab neljandaks koostööriigiks. Tänavu jaanuaris lisandus Sloveenia.

Protseduur on selline, et ühe aasta jooksul lepingu allkirjastamisest, seega hiljemalt 10. novembril 2010, peab Eesti kokku panema konkreetse tegevusplaani (PECS - Plan for European Cooperating State) ja allkirjastama nn. PECS harta. Pärast seda hakkab Eesti maksma vähemalt 1 miljon eurot aastas ESA eelarvesse. Üle 90 protsendi sellest rahast peaks tulema Eestisse tagasi tellimustena ettevõtetele ja teadusasutustele. Seda PECS-i võikski tõsimeeli nimetada Eesti oma kosmoseprogrammiks.

Praegu tegeleb selle koostamisega Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus koostöös ESA asjatundjatega.
31. jaanuaril lõppes riigisisene ettepanekute esitamine. Neid tuli üsna arvukalt - kokku 36 - nii firmadelt kui teadusasutustelt.

Praegu on natuke liiga vara rääkida konkreetsetest projektidest, enne tuleb kõige perspektiivikamad, mis pakuvad huvi nii ESA-le kui Eestile, välja sõeluda.
Eesti firmadest, mis võiksid midagi Euroopa kosmosetööstusele pakkuda, on ju aeg-ajalt ikka juttu olnud. Näidetena tuuakse sageli Regio, Modesat, Artec, Cybernetica, Vertex, Interspectrum jpt.

PECS-i kuuluvad ka teadusprojektid, mida võiksid täita nii Tartu Ülikool kui Tallinna Tehnikaülikool, eelkõige aga meie peamine kosmoseuuringute keskus – Tõraveres asuv Tartu Observatoorium.

Muidugi tuleks Eesti kosmoseprogrammi üheks elemendiks lugeda Tartu Ülikoolist dotsent Mart Noorma algatusest käima läinud tudengisatelliidi projekti. On täiesti reaalne lootus, et aastal 2012 lendabki Eesti oma satelliit orbiidil.

Üks oluline aspekt on veel avaliku sektori kaasamine. Riigi ja kohalike omavalitsuste asutustele tuleb selgitada, milliseid teenuseid ja hüvesid võib saada kosmoserakendustest. Sel alal on oluliseks verstapostiks 6.-7. mail 2010 Tallinnas korraldatav rahvusvaheline ja seni suurim Eestis peetud kosmosekonverents. PECS periood kestab reeglina 5 aastat. Seega võiks Eesti saada ESA täisliikmeks aastal 2015 või 2016. See toob kaasa juba uue kosmoseprogrammi.

Loe ka Novaatori lugu Eesti pürib kosmosesse.