15.12.2009 13:24
Alaska põhjarannik kaob merre
Globaalse soojenemise mõjud on ülemaailmse ulatusega ning
võivad ohustada piirkondi, mis esialgu tähelepanu alt välja jäävad. Üheks
näiteks on Alaska põhjarannik, mis on viimastel aastatel erakordse kiirusega
merre kadumas.
Alaska rannikule mõjub hävitavalt kolm üksteisega seotud
tegurit korraga – soojenev ookean, tugevamad lained ja pikem jäävaba periood.
Nende tegurite koosmõju on Alaska põhjatipu Point Barrow ja Phudhoe Bay
vahelisele rannikule väga raskelt mõjunud. Igal aastal kaob merre mitukümmend
meetrit endist maismaad, kirjutas LiveScience.
„See on tõesti uskumatu pilt,“ ütles Robert Anderson Colorado
ülikoolist. Andersoni ja tema töörühma tehtud videod ja fotod näitavad, kuidas
suured külmunud aleuriidi ja turbaplokid merre vajuvad.
Pikem ja soojem suvi aitab setetes olevat vett sulatada ning
muudab need sellega erosioonile vastuvõtlikumaks. Jäävaba periood on pikenenud
keskmiselt kaks nädalat kümne aasta kohta, mis tähendab, et lainetel on kauem
aega rannikut hävitada. Samuti on jää suvel kaugemale taandunud ning lainetel
on seetõttu enam ruumi suuremaks kasvada, et keskmiselt 3,5 meetri kõrgust
kaldajärsakut tõhusamalt uuristada.
„Me näeme siin kolmikefekti ning tulevikus saame prognoosida
vaid erosiooni kiirenemist, sest merejää taandub üha kaugemale ning meri
soojeneb veelgi,“ ütles Anderson.
Nii kiire erosioon on võimalik seetõttu, et ranniku
geoloogiline ehitus ei ole erosioonile kuigi vastupidav. Pehmed külmunud setted
on lainetele kerge saak, eriti veel soojenevas kliimas. Mõistagi ei ole
globaalne soojenemine igal pool toonud kaasa ulatuslikku erosiooni. Üldiselt
domineerivad enamikel rannikulõikudel tänapäeval kulutusprotsessid, kuid
erosiooni kiirus võib kõvematest kivimitest koosneva aluspõhja korral ulatuda
vaid mõne millimeetrini aastas.
Alaska põhjaosas elab väga vähe inimesi ning ühtegi linna
ohustatud rannikulõigul ei ole. Sellele vaatamata on piirkond oluline lindude
pesitsusala ning seal on mitmeid naftatööstuse rajatisi ning sõjaväeobjekte,
mis võivad Andersoni sõnul merre kaduda vaid mõne aastaga isegi siis, kui asuvad
praegu rannikust kilomeetri kaugusel.