Esimestel vaaladel olid suured jalad

Esimesed vaalad ujusid meredes oma suurte tagajalgadega vingerdades, selgub uuest uurimusest. See teadmine aitab mõista, kuidas vaalade esivanemad maismaalt merre kolimisega toime tulid.

Vaalade esivanemad käisid kunagi maismaal neljal jalal täpselt samamoodi kui teised imetajad. Kui nad aga üha rohkem aega vees hakkasid veetma, muutusid nende esijalad lestadeks, tagajalad ja puusad aga kadusid. Tänapäevastel vaaladel on siiski olemas puusaluude jäänused ning mõnikord sünnivad vaalapojad tagajäsemete jäänustega, kirjutas Live Science.

Siiani on olnud arusaamatu, kuidas muutus esimeste vaalade anatoomia sobivaks vees liikumiseks. Selle mõistatuse lahendamisele aitaks kaasa teadmine, millal täpselt kujunesid välja nende võimsate sabade laiad kidad.

"Sabakidade tekkimine on üks viimaseid samme maismaaloomast veeloomaks üleminemisel,” ütles selgrootute paleontoloog Mark Uhen USAs Tuscaloosas asuvast Alabama loodusloomuuseumist.

Saladuse lahendamiseks analüüsis Uhen uusi fossiile, mille amatööridest kogujad avastasid Alabama ja Mississippi kallastelt. Luud kuulusid iidsele vaalale nimega Georgiacetus, kes ujus Põhja-Ameerika rannikuvetes 40 miljonit aastat tagasi. See loom oli umbes kolme ja poole meetri pikkune ning kasutas oma teravaid hambaid kalade ja kalmaaride söömiseks.

Esimesed teadaolevad sabakidadega vaalad olidGeorgiacetuse lähedased sugulased, kes elasid 38 miljonit aastat tagasi. Kuigi neid vaalu eristab üksteisest vaid kaks miljonit aastat, ei esinenudGeorgiacetusel Uheni arvates sabakidasid. Leitud sabaluu, mida ta analüüsis, ei olnud lamenenud, nagu peaksid sabaluud olema kidade olemasolul.

Uhen arvab, et Georgiacetus vingerdas ujumiseks oma suurte tagajalgadega. Eelnevates uurimustes on näidatud, et sellel iidsel vaalal olid suured vaagnaluud, mistõttu võib oletada, et tal olid ka suured tagajalad. Kummalisel kombel leidsid teadlased ka, et tema vaagnaluu ei olnud selgrooga ühendatud. See tähendab, et vaal ei saanud oma tagajalgadele maismaal toetuda, mistõttu polnud siiani mõistetud, miks jalad üldse olemas olid.

"Püüame nüüd tõestada hüpoteesi, mille kohaselt iidsed vaalad vingerdasid ujumiseks oma puusadega. Seega ujusid nad pigem nagu tänapäevased vaalad, kes oma keha üles ja alla võngutavad,” ütles Uhen.

Teadlased kirjutavad oma avastustest pikemalt ajakirja Journal of Vertebrate Paleontology viimases numbris.

• Tweet