05.08.2011 12:32
Hapnikupuudus hävitas hiidkiilid
Kiviseöajastu hiidkiili mudel
Foto: Wikipedia
Kivisöeajastul elanud hiidputukad surid välja, sest nende vees elanud vastsetele ei jätkunud enam hapnikku.
Minevikus on Maal elanud mitmesuguseid aukartustäratava suurusega elusolendeid.
Enne sauruste aega tegutsesid kivisöeajastu maastikel tohutu suurusega putukad.
Näiteks tänapäevaste kiilide sugulase Meganeura monyi tiibade siruulatus oli 75 sentimeetrit.
See teeb 300 miljonit aastat tagasi elanud ürgkiilist ühe suurima putuka, kes kunagi maakeral elanud.
Suuruselt oli ta samaväärne tänapäevaste röövlindudega.
Kogukate kuuejalgsete kadumise põhjuste kohta on erinevaid oletusi.
Üks võimalik selgitus on seotud karboni-aegse atmosfääri kõrge hapnikusisaldusega.
Tol ajal oli õhus hapnikku üle 32 protsendi ning ka suure kehaga putukad suutsid oma hingamistorukeste ehk trahheede abil vajaliku hapnikukoguse kätte saada.
Kui hapnikusisaldus atmosfääris langes, hakkasid ka ülisuured liigid kaduma.
Ajakirjas PloS One ilmunud uurimuses panid Plymouthi ülikooli uurijad ette, et hapnikuhulga vähenemine võis mõju avaldada ka hiidputukate vastsetele.
Kivisöeajastu kiile ja teisi suuri putukaid tuntakse eelkõige täiskasvanud loomade kivististe järgi.
Kuid paljude hiidputukate vastsed elasid ka vees.
Entomoloogid Wilco Verberk ning David Bilton tegid eksperimente tänapäevaste putukaliikide vastsetega.
Kiilide, ühepäevikute ja kevikute noorjärgud elutsevad veekogudes ning hingavad vees lahustunud hapnikku. Paljud liigid on hapnikuhulga vähenemise suhtes väga tundlikud.
Uurijad järeldasid, et hapnikuhulga vähenemine võis mõjutada ka kivisöeajastu putukavastseid, kes jäid oma suure keha tarbeks veest hapniku hankimisega hätta. Biltoni sõnul olid paljude väljasurnud hiidputukate rühmade vastsed vee-elulised ning hapniku kättesaadavuse halvenemine võis panna liigid kiiresti kaduma.