Igas metsas ei ole sama palju liike

Tagasi

Edasi

Harilik kopsusamblik on kaitse all nii Eestis kui paljudes teistes Euroopa riikides. Oma lopsaka talluse ja silmatorkava välimuse tõttu on liik edukalt kasutusel ka vääriselupaiga indikaatorliigina. Foto: Andres Saag

Foto:

Metsade liigne raiumine on olnud maailmas juba pikka aega looduskaitse üks püsivaid tulipunkte.

Eestis on olukord võrdlemisi hea, kuna metsamaa moodustab ligi poole riigi territooriumist. Siiski, metsa puhul kehtib tuntud tõde – tähtis ei ole ainult kvantiteet, vaid ka kvaliteet.

Looduskaitse seisukohast on kõige olulisem metsa kui elukoha kvaliteet seal elavate ja kasvavate liikide jaoks. On teada, et paljud pisemad ja ka suuremad liigid eelistavad elada või kasvada vanades majandamata metsades.

Seejuures võivad erinevad liigid olla eelkõige seotud vana metsa erinevate omadustega. Seega ei ole kõik metsad bioloogilise mitmekesisuse seisukohast võrdselt head.

Eri vanusega puud

Nii võib tekkida küsimus, miks see nii on ehk mille poolest metsad üksteisest erinevad ning miks need erinevused on paljude liikide jaoks olulised.

Vanadele loodusmetsadele on iseloomulikud mitmed looduskaitse seisukohast olulised tunnused, mis on metsas käies väga selgelt näha. Puude vanus on loomulikult kõige ilmsem erinevus. Vanades majandamata metsades esineb üldjuhul erineva vanusega puid, seejuures ka väga suuri ja vanu puid.

Puude liigiline koosseis on reeglina mitmekesisem kui majandusmetsas, näiteks võib sõltuvalt mullatingimustest leida erinevaid lehtpuid. Lisaks esineb vanas metsas rohkem erinevatele mardikatele ja seentele sobivat surnud puitu ning paljudele lindudele ja nahkhiirtele vajalikke õõnsustega puid.

Mida mitmekesisem on metsa struktuur, seda rohkem liike leiavad seal endale sobiva kasvukoha või elupaiga. Näiteks kasvavad mõned samblikud vaid vanadel laialehistel puudel, teised jällegi püstistel puutüügastel, kolmandad tormiheitejuurtel.

Olukorra muudab keerulisemaks asjaolu, et kehvema levikuvõimega liikidele on lisaks sobivale metsastruktuurile oluline ka metsaala ajaline ja ruumiline järjepidevus.

Näiteks on Eesti okasmetsades läbiviidud uurimused samblikega tõendanud, et lisaks metsamajanduse otsesele mõjule seoses puude vanuse muutumisega, on samblikud tundlikud ka metsa enda vanusele. Nimelt on samblikuliikide arv puudel tunduvalt väiksem esimese põlvkonna majandamata metsades võrreldes metsadega, mis on samas kohas kasvanud juba sajandeid. See viitab osade liikide kehvale levikuvõimele fragmenteerunud maastikus.

Muutus näha aastakümnetega

Elupaiga järjepidevuse tähtsus on ilmnenud mitmete organismirühmade puhul, mida iseloomustab ilmekalt ka asjaolu, et mõned kooslused reageerivad kasvukoha suuruse vähenemisele ajalise nihkega. Kui kasvukoha pindala väheneb, võib seal elavate liikide arvu vähenemiseks kuluda aastakümneid või rohkemgi. Selline nähtus, mida ökoloogid nimetavad liikide väljasuremisvõlaks, võib tulevikus ohustada ka hetkel liigirikkaid pisemaid metsaeraldisi.

Seoses ajalooliste ja maastikuliste aspektidega ei piisa kõige väärtuslikumate metsade eristamiseks alati selgelt nähtavatest tunnustest metsa struktuuris. See on üheks põhjuseks, miks Põhjamaades ja ka Eestis toimiva vääriselupaikade süsteemi raames kasutatakse väärtuslike metsaalade eristamiseks, mis jäetakse raiumata, lisaks teistele tunnustele ka indikaatorliike. Nendeks on sellised sambliku-, seene-, sambla-, taime- ja mardikaliigid, mis kasvavad reeglina vaid vanades majandamata metsades ning mida on võimalik metsas võrdlemisi lihtsalt ära tunda.

Mitmete indikaatorliikide jaoks on ilmselt kõige olulisem just metsa pikaajaline järjepidevus. Näiteks võivad osad puutüvedel kasvavad indikaatorsamblikud ja -samblad vanas metsas levida isegi võrdlemisi noortele puudele. Vääriselupaiga indikaatorliikide leidmisel on suur tõenäosus, et samas kasvukohas leidub kaitsealuseid ja punase raamatu liike, kes ise võivad jääda ilma pikema uurimiseta märkamata või kelle määramine on aeganõudev.

Kokkuvõttes sõltub see, kui palju ja millised liigid mingil metsaalal kasvavad, mitmetest ajalistest ja ruumilistest teguritest. Kõrget bioloogilist mitmekesisust toetav metsa struktuur, nagu suurte puude ja lamapuidu olemasolu, areneb aja jooksul välja iseenesest, kui mets jäetakse majandamata.

Siiski ei tohi unustada, et osad liigid on selgelt seotud metsa järjepidevusega. Nende leviku soodustamiseks tuleks kindlasti arvestada maastikulist aspekti ehk sobivate metsaalade omavahelist ühendatust. Vanade loodusmetsade väike pindala ja omavaheline eraldatus soodustavad selgelt kehva levikuvõimega liikide haruldaseks muutumist.

Eesti vääriselupaiku ja teisi vana metsa eraldisi võib vaadelda kui saari ümbritsevas majandusmetsas. Kõigi nende saarekeste õigeaegne ülesotsimine ning läbimõeldud laiendamine ja vajadusel omavaheline sidumine on seetõttu pakilise tähtsusega.

Liis Marmor on Tartu Ülikooli keskkonnatehnoloogia doktorant. Artikkel on kirjutatud Tartu Ülikooli korraldatud doktorantide populaarteaduslike artiklite konkursi tarbeks. Haridus- ja Teadusministeerium oli konkursi kaasrahastaja.

Loe ka Liis Marmori artiklit: Samblikud annavad märku saastunud õhust

• Tweet