29.01.2012 18:44
Kas kääbusšimpansid kodustasid end ise?
Foto: Kabir Bakie/Wikipedia Commons
Foto:
Šimpansi lähisugulane arenes loodusliku valiku tagajärjel
leebeloomuliseks.
Inimese lähimad sugulased elavad Aafrikas. Šimpansi ja
kääbusšimpansi ehk bonobo DNA erineb meie omast vaid paari protsendi võrra. Kõige suuremaks mõistatuseks on antropoloogidele see, kui
erinevad on need kaks lähedast inimahviliiki. Šimpansid on sõjakad ja agressiivsed.
Bonobod seevastu väikest kasvu ja lepikud. Neil on väiksem kolju ning nõrgemad
silmahambad kui šimpansil. Kaklemisele eelistavad bonobod mängida ja sugu teha.
Kolju väiksemaks muutumist ja pehmet iseloomu on
zooloogid täheldanud paljudel kodustatud liikidel. Sellist tunnuste kogumit
nimetatakse kodustamissündroomiks.
1950ndatel aastatel tegi Vene teadlane Dmitri Beljajev
katseid hõberebastega. Aretustöö tulemusel muutusid rebased leebemaks, nende
kolju suurus vähenes, saba muutus kohevamaks ning nad hakkasid haukuma nagu
koerad. Muutused tekkisid ülilühikese ajaga – vaid kahekümne põlvkonna jooksul.
Beljajevi töö oli tuttav USA Duke´ülikooli antropoloogile
Brian Hare´ile ning Harvardi teadlasele Richard Wranghamile. Nende arvates on
kodustamissündroomi tunnused näha ka bonobotel. Kuid inimahvi tegi taltsaks
mitte inimene vaid looduslik valik.
Võimalik, et bonobote eellased elasid keskkonnas, kus
looduslik valik soosis leebemaid loomi ning agressiivsed isendid tõrjuti välja,
oletasid Hare ja Wrangham ajakirjas Animal Behaviour ilmunud uurimuses.
Bonobod ja
šimpansid lahknesid ühisest eellasest umbes miljon aastat tagasi , siis lahutas
tekkinud Kongo jõgi kaks ahvide asurkonda
teineteisest. Inimahvid on kehvad ujujad ja seetõttu kaotasid jõe eri
kallastele jäänud loomad igasuguse kontakti.
Antropoloogide sõnul olid kahe asurkonna elutingimused
väga erinevad. Põhja poole jäänud ahvid, kellest said šimpansi esivanemad,
konkureerisid suuremate ahviliikidega toidu pärast. Süüa oli vähe ning selle
pärast võitlesid nii isased kui emased.
Lõunasse jäänud ahvidele pakkus jõgi teiste liikide eest
kaitset ning toitu leidus piisavalt. Ilmselt kogunesid emased suurtesse
rühmadesse ning said liiga himukatele isastele kergemini vastu hakata. Nii said
paljuneda eelkõige kannatlikumad ja leplikumad isased. Aastatuhandete jooksul
kujunes välja rahuliku loomuga ahviliik.