Korralikku põllumeest aitab lepatriinude armee

Mis on ühist õlletopsidel, lepatriinudel, superliimil ja lehetäil?

Kõigil neil oli tähtis roll tänavu kevadel Tartu Ülikooli botaanika- ja ökoloogiainstituudi tehtud uuringutes Tartumaa põldudel.

Üle Euroopa tehakse sel aastal samasuguseid katseid täpselt samade meetoditega, eesmärgiks on saada teada, kuidas parandada lehetäide biotõrjet. "Eesmärk on muuta maaharimine loodussõbralikumaks, kasutades vähem mürke ning rohkem bioloogilisi ja ökoloogilisi vahendeid," ütles vanemteadur Jaan Liira.

Küsimus oli: kuidas saavad loomulikud loodusliku ökosüsteemi toitumisahelad kaasa biotõrjele?

"Ühelt poolt on nii, et mida vähem mürgitad, seda rohkem on kahjurputukaid. Aga rohkem ei ole mitte ainult taimedele kahjulikke putukaid, vaid ka neid kasulikke putukaid, kes kahjureid söövad," ütles Liira. "Nüüd olekski meie ülesanne leida, kas on olemas tasakaalupunkt kasu ja kahju vahel, kus röövputukaid ja keskkonda säästes suudame ära hoida kahjurputukate hävitusliku leviku."

Esimese sammuna valiti välja terve rida põlde Tartumaal ühtekokku 30 taliviljakasvatajalt. Eesmärk oli leida võimalikult erinevalt hooldatud põlde: nii neid, mida on kasutatud väga intensiivselt, pandud väetisi ning taimekaitsemürke, aga ka selliseid, kus põlluharimine on olnud võimalikult loodussäästlik.

Putukad, kes lehetäisid nahka pistavad on terve rida - lepatriinud, pehmekoorlased, jooksiklased, aga ka kõrvahargid ja võrktiivalised. Mõnel röövputukal söövad lehetäisid nii vastsed kui valmikud, teiste puhul vaid vastsed. Mõõtude vahekord on enamiku röövputukate ja lehetäide vahel nagu hundil ja jänesel

Esmalt kasvatati kasvukambrites oataimedel umbes 5000 lehetäid. Lehetäide paljunemine käib nagu kellavärk - üks täiskasvanud lehetäi sünnitab päevas keskmiselt viis tütart, nädala pärast on need saanud täiskasvanuks ning sünnitavad ise keskmiselt viis tütart päevas. Kui keegi täide arvukust ei vähenda, paljunevad nad geomeetrilises progressioonis ning suudavad hävitada kogu viljasaagi.

Lehetäid on valivad peremeestaime suhtes, seetõttu valiti katseks tavaline hernekahjur lehetäi, et mitte vilja ohustada.

Seejärel kleepisid Tartu Ülikooli noored teadlased lehetäid superliimiga kõhtu pidi lipikute külge. Igale lipikule kolm täid. Lipikud viidi taliviljapõldudele ning seejärel käidi iga kuue tunni järel kontrollimas, kui palju lehetäisid olid röövputukad lipikutelt nahka pistnud.

Mida saab teada sellest, kas lehetäidelipik oli tühjaks söödud esimese viie tunniga või kulus selleks 18 või 36 tundi?

Liira sõnul on oluline vaadelda põldu koos ümbritseva maastikuga - põllul peavad olema servad, kust putukad saavad põllule liikuda. Putukatel peab olema abistav lähteelupaik, kus neil on võimalik elada ja talvituda. Suurtes põllumassiivides ei jõua lepatriinud ega jooksiklased servast isegi terve suvega põllu keskele. Jooksiklane liikumisareaali ulatus on kuni 200 meetrit. Osa putukatest talvitub ka põllul, kui aga seda väga sügavalt künda, saab suur osa putukatest hukka, nii on põllu keskel peaaegu putukakõrb. Põldudel, kus külvatakse uus seeme eelmise aasta kõrrekontsule, on parem olukord, sest kasulikel putukatel on võimalus põllul talvituda.

Kuid peale talvitumisest ärkamist on röövputukatel vaja ju toituda, kuniks lehetäid saabuvad, sest lehetäid on vaid hooajatoit. Enne ja peale lehetäide "hooaega" peab röövputukatel olema alternatiivne toiduallikas. Ja siit johtub umbrohtude oluline roll biotõrjes. Umbrohud on need, mille õite nektar kevadel ja seemned suvel on röövputukatele lisatoiduallikaks ning mis hoiab röövputukaid aastaringselt põllul ja väldib putukate lahkumist parematele jahimaadele.

Kuid teadlased ei piirdunud ainult sellega, et vaatasid pealt, kuidas lehetäid ära söödi ning lugesid siis numbrid kokku.

Järgmisena tulid mängu õlletopsid. Ei, nad ei hakanud põlluservas kesvamärjukest nautima. Õlletopsid vajutati maa sisse täpselt samades kohtades, kus lehetäide olid olnud lehetäide lipikud. Topsi libedaid seinu pidi ei saa röövputukad üles ronida ja nõnda neid kogudes saab teada, kui palju lehetäisid nosivaid putukaid päevas sellest ruumipunktist läbi jookseb.

"Biotõrje toimib efektiivsel vaid ajal, kui kahjurputukaid on veel piisavalt vähe, see langeb kokku ajaga, kui vili alles loob pead", ütles Liira. "Sellisel juhul suudab biotõrje hullema ära hoida. Kui põllul on lehetäid võimule saanud, ei jää muud üle, kui ikkagi mürki pritsida, aga siis soovitavalt midagi mahedat, mis kasulikud putukad ellu jätab."

Kui põld on tühjaks söödud ja nälg on ähvardamas, suudavad lehetäid endile vajadusel isegi tiivad selga kasvatada ning teisele põllule lennata.

Kui põlde ümbritsev maastik koosneb suurtest ühtetüüpi põldudest, on levik kiire ja laastav. Kui aga maastik on mitmekesine ja struktureeritud, ei pruugi aga lehetäid järgmist rüüstamisohvrit leida ja jällegi on ökoloogilised kavalused põllumeest päästnud.

Tartu Ülikoolis toimuv biotõrje edendamise projekt ei oma lihtsat rakenduslikku väljundit põllumajanduse parandamiseks. Põllul toimuvad looduslikke protsesse soodustades peaks paranema ka elukeskkond nii teistele eluslooduse osadele kui ka inimestele endale. "Mõistes looduses toimivaid keerukaid seoseid ja rakendades seda teadmist põllumajanduses, tagame tegelikult ka linnulaulurikkamad kevaded, lepatriinude ja õiterikkamad suved ning kalarikkamad jõed-järved," ütles Liira.

• Tweet