Kuidas kaitsta väärtuslikke loometsi?

Euroopas üliharuldane metsatüüp, mida leidub aga Lääne- ja Loode-Eestis  ning Rootsi lõunaosas.

Õhukese mullakihiga paesel aluspõhjal kasvavad loometsad on üks haruldasemaid metsatüüpe Euroopas: seda leidub üksnes lubjakivialadel Lääne- ja Loode-Eestis ja Lõuna-Rootsis.

Eesti metsades hõlmavad loometsad kõigest 3,3 protsenti. Vanasti oli loometsade pindala märksa suurem, kuid aegade jooksul on põllumajandus ja metsamajandus tekitanud nende asemele ulatuslikud lagendikud.

 Tähtis kõdupuit

Loometsad on Euroopa mastaabis Eestile vastutuskooslused – mõnes paigas võib neid leiduda ohtralt, kuid need puuduvad mujal ning väärivad seetõttu kaitset.

Eestis on need metsad kuulutatud kaitsemetsadeks ja loometsarikkaimasse piirkonda Raplamaal loodi Vardi looduskaitseala.

Kuid uuritud on loometsi küllaltki vähe, eriti sealseid samblaid ja samblikke. Teadmiste nappuse tõttu võidakse valida valed kaitsemeetmed, mis teinekord teevad olukorra koguni hullemaks. Nõnda juhtus Vardis, kus 1978. aastal kohaliku kaitse alla võetud loometsades ei tehtud küll metsamajanduslikke raieid, kuid koristati jalal kuivanud puud ja lamapuit.

Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritöös uuris Elle Rajandu Raplamaa loometsi. Selgus, et võrreldes teiste kasvupindadega kasvab seal kõige enam sambla- ja samblikuliike just kõdupuidul.

Samuti erineb kõdupuidu liigiline koosseis teiste kasvupindade omast. Kõdupuit on mikrokasvukohtade poolest väga mitmekesine – puiduosade suurus, koore tekstuur, toitainete sisaldus, niiskus ja teised omadused varieeruvad tugevalt ning võimaldavad seetõttu kasvada väga erisugustel liikidel.

 Kadakas aitab samblikke

Kadakas on loometsas tähtis sammalde ja samblike mitmekesisuse soodustajana. Enamik loometsi on okasmetsad, kus lehtpuid on vähe või puuduvad üldse. Teistest okaspuudest aluselisema koorega kadakas pakub kasvupinda mitmesugustele sammaldele ja samblikele, mis muidu puuduksid.

Palju samblaliike kasvas ka tuuleheitel, kus paljanduvad mullapind, kivid ja puujuured, mis pakuvad sammaldele mitmekesiseid kasvuvõimalusi. Tuuleheited on loometsades küllalt sagedased, sest mullakiht on õhuke ja puude juured ei saa seetõttu väga sügavale kinnituda.

Rajandu võrdles loometsa soontaimede, sammalde ja samblike elupaiganõudlusi. Selgus, et need organismirühmad käituvad uuritud keskkonnategurite suhtes erinevalt. Soontaimede liigirikkus oli suurem paremate valgustingimuste korral.

Maapinnasammalde puhul vastupidi: rohkem liike leidus seal, kus ülemised rinded rohkem varju pakkusid. Puidul kasvavate sammalde liigirikkusele oli metsa majandamine, näiteks harvendusraied otseselt kahjulik, kuid puidul kasvavate samblike liigirikkus olenes pigem puuliikide arvust metsas.

Tulemused annavad selgelt märku, kuivõrd oluline on kogu koosluse liigirikkuse kaitset kavandades teada erinevate organismirühmade nõudlusi. Poolikud, näiteks ainult soontaimede põhjal tehtud uurimused võivad siin kätte juhatada eksliku suuna.

Kuid küsimusi on veel palju. Mida täpselt loometsades teha või tegemata jätta? Vanasti on loometsades kohati ka karjatatud, ehk tuleks neid käsitleda hoopis poollooduslike kooslustena, kus mõõdukas inimmõju võib isegi kasuks tulla? Või tuleks hoiduda igasugusest inimtegevusest?

• Tweet