Maa all kihab elu

Taimi on maa all palju rohkem kui maa peal.

Uudseid geenijärjestusmeetodeid kasutades leidsid Tartu Ülikooli teadlased, et maa all on taimede liigirikkus palju suurem kui pealtpoolt näha.

Parasvöötme liigirikastel niitudel on loetud peopesa suuruselt alalt koos kasvamas kümneid taimeliike. Reeglina on aga mitme-aastastel taimedel mullas peidus juured, risoomid ja mugulad, mis moodustavad liigirikastel rohumaadel kuni kolmveerandi taimsest biomassist. Juuri polnud aga seni võimalik väliste tunnuste alustel liikideks jaotada.

Selles uuringus võeti Põlvamaalt Ahja jõe äärselt niidult katselappidelt mullaproovid. Maa peal loeti kokku taimede arv ning seejärel sekveneeriti juurtest võetud DNA põhjal taimede geenijärjestused. Selleks kasutati kloroplastide DNA üht kindlat regiooni, mis võimaldab taimeliike eristada.

Selgus, et niidu all mullas võib elada koos kuni kaks korda rohkem taimeliike kui samas kohas maa peal.

 “See on taimeteaduses väga uus lähenemine, meie artikkel on üks esimesi,” ütles artikli esimene autor TÜ makroökoloogia doktorant Inga Hiiesalu.

Millega seletada, et maa all on taimi palju rohkem? Hiiesalu sõnul võib olukorda võrrelda toanurgas seisva teleriga, mis ootab, et keegi selle puldist sisse lülitaks. Taimed on samamoodi ootel, kui tekivad sobivad keskkonnatingimused, siis kasvatavad nad ka maapealsed osad. Sellises ooteseisundis võivad taimed püsida aastaid.

Teine seletus peitub selles, et taimejuured või –risoomid võivad paikneda maa all taime maapealsest osast meetreid kaugemal, sest juurestik on nii palju suurem.

Lisaks sellele, et maa all on taimeliike palju rohkem tõi uuring välja, et seni teadaolevad elurikkuse seaduspärad maa all paika ei pea. On üldteada, et taimede maapealne mitmekesisus mullaviljakuse suurenedes kahaneb ja see pidas paika ka selle Põlvamaa heinamaa puhul. Samas ilmnes üllatuslikult, et maa-alune mitmekesisus mullaviljakuse suurenedes hoopis kasvab.

“Taimede maa-aluse mitmekesisuse uurimine annab meile tervikliku pildi taimekoosluste ehitusest ja talitlusest, samas ainult maapealseid taimeosi vaadeldes avalduks meile vaid jäämäe tipp,” ütles professor Meelis Pärtel, Inga Hiiesalu doktoritöö juhendaja.

Mullu tuli Pärtel koos kolleegidega välja täiesti uuendusliku teooriaga tumedast elurikkusest.

Äsja ajakirjas Molecular Ecology ilmunud uuringus olid kaasatud veel professor Martin Zobeli taimeökoloogia töörühm, Madis Metsis Tallinna Tehnikaülikoolist ning Scott D. Wilson Kanada Regina Ülikoolist.

• Tweet