13.07.2010 12:16
Maa võib olla 70 miljonit aastat noorem
Rahvusvaheline töörühm kasutas Maa vahevöö kivimeist pärit
geokeemilist informatsiooni ning võrdles seda meteoriitide omaga, et panna
senisest täpsemalt paika Maa sünniga seotud asjaolud ning planeedi moodustumise
ajaraamistik.
Päikesesüsteem tekkis 4,567 miljardi aasta eest. Maa sünniks
loetakse aga umbkaudset hetke, mil Maa jõudis tänasega võrreldava suuruseni.
Siiani on teadlased arvanud, et Maa moodustumise protsess võttis aega umbes 30
miljonit aastat. Nüüd on ajakirjas Nature Geoscience artikli avaldanud
teadlased selle ettekujutuse vaidlustanud, väites, et tegelikult kulus Maal
praeguse suuruseni jõudmiseks umbes 100 miljonit aastat, kirjutas Physorg.
Maa moodustus väga paljude väiksemate taevakehade liitumisel.
Suuremate kokkupõrgete käigus vabanenud energia sulatas Maa, nii et see sai eristuda
erineva tihedusega kihtideks. Kõige raskemad metallilised elemendid kogunesid
tuuma. Selle ümber moodustus silikaatne, kuid märkimisväärse raua- ja
magneesiumisisaldusega vahevöö ning selle peale omakorda rohkelt kaaliumi,
naatriumi ja alumiiniumi sisaldav maakoor.
Maa moodustumise viimaseks etapiks peetakse tavaliselt Maa
kokkupõrget umbes Marsi-suuruse taevakehaga. Selle hiiglasliku kokkupõrke
tagajärjel moodustus muuhulgas ka Kuu ning vabanenud soojusest piisas, et Maa
lõplikult gravitatsiooniliselt diferentseerida.
Teadlased pole aga üksmeelel kirjeldatud sündmuste
ajaraamistikus. Nii vanu sündmusi saab uurida radioaktiivsete isotoopide abil,
mis täpselt teada oleva poolestusaja järgi teisteks isotoopideks lagunevad.
Teine oluline asjaolu on elementide ja nende isotoopide
afiinsus ehk siis keskkond, kus nad eelistatavalt viibiksid. Teatud elemendid
on nö metalle armastavad ehk siderofiilid. Teised aga satuvad eelistatult
silikaatsete mineraalide koosseisu ehk on litofiilsed. Näiteks volfram on
siderofiilne, hafnium aga litofiilne element.
Heaks näiteks on 182-hafniumi lagunemine 182-volframiks. Maa
gravitatsioonilise diferentseerumise käigus kogunes volfram eelistatult Maa
tuuma. Seega on Maa vahevöö 182-volfram tekkinud peamiselt hiljem 182-hafniumi
lagunemise tulemusel.
Tulemusi saab võrrelda Maale langenud kondriitsete
meteoriitidega, mis on põhimõtteliselt samasugune materjal, millest Maagi
moodustus, kuid neid pole kunagi üles sulatatud ega seeläbi koostiseliselt
diferentseeritud.
Maa vahevöö kivimite ja meteoriitse materjali võrdlus annab
teadlastele võimaluse koostada mudelid, mille alusel hinnata, kui kaua Maa
moodustumine võis aega võtta. Seda ongi varasemalt tehtud ning leitud, et Maa
võis moodustuda umbes 30 miljoni aasta jooksul.
Uues uurimuses on Cambridge’i ülikooli teadlaste juhtimisel
viidud läbi modelleerimine, kus kasutatakse lisaks ka uraani-plii lagunemise
seeriat. „Andmete kombineerimisel jõudsime järeldusele, et Maa moodustumise
protsess ei saanud toimuda nii kiirelt,“ ütles John Rudge Cambridge’i
ülikoolist.
Teadlased leidsid, et esialgu kasvas Maa väga kiirelt,
jõudes kümne kuni 40 miljoni aasta jooksul kahe kolmandikuni tänasest
suurusest, kuid edaspidi kasv aeglustus ning protsessi lõppemiseks kulus veel
vähemalt 70 miljonit aastat. Põhimõtteliselt pole Maa moodustumine veel
praegugi lõppenud, sest väiksemat kiviprügi kukub Maa pinnale ka praegu veel
iga päev, kuid võrreldes varase suureks pommitamiseks kutsutava ajajärguga on
see tühine kogus.
Kui teadlastel on õigus, siis tuleb paljud õpikud ja entsüklopeediad
ümber kirjutada, sest Maa pole enam 4,537 miljardi aastane, vaid hoopis noorem
– tal on turjal umbes 4,467 miljadit aastat.