Mandrite triivi teooria saab saja-aastaseks

1918. aastal töötas saksa loodusteadlane Alfred Wegener lühikest aega Tartu ülikoolis ning juhatas siin meteoroloogilisi uuringuid. 

Noore loodusteadlasena õppis ta alguses astronoomiat, kuid huvitus samavõrra ka geoloogiast ja klimatoloogiast.

6. jaanuaril 1912 tegi Alfred Wegener Frankfurdi geoloogiamuuseumis ettekande, kus rääkis oma tähelepanekust mandrite piirjoonte kohta.

Ta esitas oletuse, et kunagi eksisteeris üks Pangaea-nimeline hiidmanner, mille lagunemisel tekkisid kõik tänapäevased kontinendid.

1915. aastal avaldas ta teooria raamatuna, mis kandis nime  "Mandrite ja ookeanide teke".

Seda peetakse siiani laamtektoonika teooria nurgakiviks, kuid teooria ise pidi veel aastakümneid küpsema.

Wegeneri mõtted ei pooldanud sugugi mitte kõik geoloogid. Wegener üritas oma oletusi tõestada kivististe abi, kuid ei suutnud selgitada, milline võimas jõud iidse supermandri tükkideks murdis.

Sellele küsimusele aitas vastuse leida maavärinate uurimine. 1954. aastal avastasid geofüüsikud Wadati ja Benioff teineteisest sõltumatult, et maavärinad tekivad piirkondades, mida me tänapäeval tunneme laamade piirialadena.

Oluliselt mõjutas laamtektoonika arengut see, kui 1960ndatel aastatel hakkasid geoloogid puurima ookeanipõhja.

Selgus, et maailmamere põhjas olev maakoor on väga noor – kõigest kahesaja miljoni aasta vanune. Mandritel seevastu võib leida isegi nelja miljardi aasta vanuseid kivimeid.

Lisaks avastasid uurijad, et kõige noorem merepõhi asub ookeanide keskahelike ümbruses ning sealsed kivimid tekkisid peamiselt magma tardumisel.

Nii jõudsid geoloogid  järeldusele, et ookeani põhjas olev maakoor uueneb pidevalt. Liikumises on mitte ainult mandrid, vaid terved laamad, mis koosnevad kontinentidest, merepõhjast ja Maa vahevöö ülemisest osast.

Maa sisemuse uurimine aga on aidanud selgitada, et laamasid ei lase paigal püsida Maa tuumas ja vahevöös ülikõrgel temperatuuril tekkivad liikumised.

Laamtektoonika teooria on tänapäeva teaduses sama oluline kui relatiivsusteooria või evolutsiooniõpetus. 

Viimaste aastate uurimused näitavad, et laamade liikumist mõjutavad väga paljud tegurid.

Näiteks Andid tekkisid Nazca laama Lõuna-Ameerikaga kokku põrkamisel.

Mäestiku lõunaosa niiske kliimas oodustab pinnase ja kivimite murendamist. Nii satuvad setted Vaiksesse ookeani, kus Nazca laam neid Lõuna-Ameerika laamale kuhjab.

Põhja-Andide kuivem kliima sarnaseid setteid ei tekita ning seal piirkonnas kulutab Nazca laam kontinentaalset maakoort.

Ka Maa sisemuses toimuvate protsesside ja maakoore vahel on keerukamad suhted, kui seda kunagi arvati. Kui kuumad kivimid üles tõusevad, käitub kehva soojusjuhtivusega litosfäär nagu tekk ning hoiab sooja.

Selline kuumuse kogumine võib kontinente lagundada, nagu ilmselt juhtus umbes 140-130 miljonit aastat tagasi, kui hiidmanner Gondwana jagunes osadeks.

Maavärinate ajal mõõdetakse seismilisi laineid ning nii saadud andmete abil on võimalik välja arvutada mandrite liikumise kiirus. Saksamaa geoloogiakeskuse seismoloogi Michael Weberi sõnul on kiirusrekord India laama käes.

"India  hakkas Gondwana idaosast Euraasia poole liikuma 140 miljonit aastat tagasi. See teeb keskmiseks kiiruseks ligi 20 sentimeetrit aastas, "ütles uurija.

• Tweet