01.09.2010 13:05
Mereloomade levik viitab läbi Antarktise viinud mereteele
Väikesed merepõhja kinnituvad
loomakesed aitavad teadlastel mõista kokkuvarisemisohus Lääne-Antarktise
jääkilbi stabiilsust minevikus.
Teadlased
uurisid Antarktika rannikualadel ja ümbritsevas süvameres elavaid koloonialisi
sammalloomi. Leiti, et kahe üksteisest umbes 2500 km kaugusel asuva mere –
Rossi ja Weddelli mere – mandrilavadel elavad sammalloomaliigid on üksteisele
hämmastavalt sarnased, kirjutas Physorg.
Ajakirjas
Global Change Biology avaldatud
uurimuses järeldavad teadlased, et need loomad võisid mõlemasse merre sattuda
vaid läbi praeguseks kahe kilomeetri paksuse Antarktise jääkilbi viinud
meretee. Arvatakse, et see veetee võis avaneda viimasel jäävaheajal 125 000
aastat tagasi, mil meretase oli praegusest umbes viis meetrit kõrgem.
Kuna
geoloogiliste tõendite põhjal on järeldatud, et Lääne-Antarktise jääkilp on
viimase miljoni aasta jooksul vähemalt korra kokku varisenud, tahavad teadlased
mõista kokkuvarisemiste sagedust ning soojade perioodide ja ülessulamisega
seotud protsesse. Paraku on paljud neid protsesse mõista aidata võinud
fossiilid jääajal edasi liikunud liustike poolt mandrilavalt minema pühitud.
Uued
bioloogilised tõendid aitavad mõista ka maailmamere taseme tõusule suurt mõju
omava jääkilbi stabiilsust tulevikus. Teadlaste hinnangul tõstaks Lääne-Antarktise
jääkilbi sulamine maailmamere taset 3,3 kuni 5 meetri võrra.
Uurimuse
esimene autor David Barnes selgitas: „Lääne-Antarktise jääkilpi võib pidada Antarktika
Achilleuse kannaks, seetõttu on teadlastel vaja paremini mõista minevikus toimunud
suuri ülessulamisi. Bioloogilised tõendid on üheks uueks Antarktise jääkilbi
ajaloo mõistmise meetodiks.“
"Meie uurimus viitab, et minevikus võis jääkilbi kadumisel
avaneda läbi Lääne-Antarktika viinud veetee,“ lisas ta. „Kui leidsime üllatavalt
sarnaste sammalloomade rühmi sadade ja tuhandete kilomeetrite kauguselt, saime
aru, et oleme avastanud midagi olulist.“