Mereväeõppused häirivad vaalasid

Tugevad sonarihelid segavad vaalade orienteerumist ning peletavad nad toitumisaladelt minema.

Looduses kasutavad ultrahelisignaale toidu otsimiseks ja orienteerumiseks nii nahkhiired kui ka vaalad  ja delfiinid.

Inimene kasutab tema jaoks kuuldamatut, kõrge sagedusega ultraheli lisaks meditsiinile ka laevanduses.  Ultraheli kasutamine põhineb kajal  - heli peegeldub teele jäävalt takistuselt tagasi ning heli liikumise aja põhjal on võimalik välja arvutada kaugus. Sel moel saab uurida merepõhja, avastada vrakke ning allveelaevu.

Juba mõnda aega on kahtlustatud, et nokisvaalade massilised randadesse kuivale jäämised võivad olla seotud mereväe õppustega, kus kasutatakse ultraheliaparatuuri – sonareid ehk kajaloode.

Keskkonnaorganisatsioonide nõudmisel otsustas USA ülemkohus 2008. aastal, et merevägi võib jätkata oma treeningõppusi, kuid peab  hakkama arendama vaalasõbralikke sonareid.

Selle tarbeks on kõige olulisem kindlaks määrata, millisest helitugevuse tasemest alates on kasutatavad helid loomadele ohtlikud. Nokisvaallaste sugukonna liikide bioloogiast aga teatakse väga vähe. "Need vaalad  suudavad sukelduda kuni poolteiseks tunniks ning  liiguvad sügavates vetes, kaldast kaugel, " selgitas Peter Tyack Woods Hole´i okeanograafiakeskusest.

Tyack juhtis rahvusvahelist teadlaste rühma, kes esmakordselt suutis täpsemalt selgitada, kuidas nokisvaalad mereõppustele reageerivad. Tulemused näitavad selgelt, et sonarite kasutamine mõjutab vaalade käitumist.

Ajakirjas PLoS ONE ilmunud uurimuses kasutasid teadlased vaalade käitumise uurimiseks kaht teineteist täiendavat meetodit.  Loomi jälgiti mereväe mitmepäevaste taktikaliste sonarite kasutamise  ajal. Samuti panid merebioloogid mõnedele vaaladele külge erilised märgised, mis jälgisid nende liikumist ning salvestasid tekitatud helid. Märgistega vaaladele taasesitati simuleeritud sonarihelisid  ning jälgiti suurte imetajate käitumist ja häälitsusi.

"Kõigil kolmel juhul, kui märgistatud vaalasid häiriti kajaloodiga toitumise ajal, lõpetasid nad toiduotsingud. Loomad hakkasid sügavalt veest tükiks ajaks pinnale tõusma, et segavatest helidest pääseda," kirjeldas Tyack.

Bioloogid said suuri mereimetajaid jälgida suurel sõjaväeõppuste alal, kus merepõhi oli kaetud veealuste mikrofonidega. "Päris õppuste ajal liikusid vaalad uurimisala äärtele, keskmiselt 16 kilomeetri  kaugusele  sonaritest.  Pärast õppuste lõppu tulid vaalad paari päeva jooksul tagasi," ütlesid uurijad.

Üks märgistatud vaaladest liikus pärast õppuste algust uurimisalalt üldse eemale ning tuli tagasi alles kolm päeva pärast õppuste lõppu. "Tulemused  näitavad, et vaalade toitumine oli häiritud ja nad üritasid sonarite tegevusraadiusest lahkuda.  Oluline on see, et vaaladele mõjusid ka need helid, mille kasutamine praegu on ametlikult lubatud, " võttis uurimisrühma juht kokku

"Meie katsed näitavad, et nokisvaalad on eriti tundlikud helide suhtes. Neid häirivate  helide tugevus algab  umbes 140 detsibellist. Praegused mereväe dokumendid väidavad, et vaalu häirib helitugevus 160 detsibelli, " ütles Tyack. "Õppuste jälgimine on näidanud, et sonarikasutus võib vaalasid häirida, kuid helitugevuse jälgimine ning selle piiramine õigel ajal aitab vaalade massilist orienteerumisraskustesse sattumist ning kuivale jäämist vältida."

• Tweet