Metsataimed on leidnud endale mõisaparkidest varjupaiga

Tagasi

Edasi

Elistvere pargi tagaosa. Foto: Jaan Liira

Foto:

Mõisa köis las lohiseb, öeldi vanasti. Nüüd on vanade mõisaparkide innukas uuendamine seadmas ohtu unikaalseid looduskooslusi, mis parkides on sajandite jooksul välja kujunenud.

Palju Eesti mõisaparke on looduskaitse all, enamasti on põhjuseks see, et parkidesse on istutatud väga palju erinevaid puuliike. Mõisaaednikud kadusid parkidest koos mõisnikega veidi vähem kui saja aasta eest. Pärast seda on parkide hooldamine olnud juhuslikum, paljud pargid on metsistunud ja muutunud metsasarnasteks.

Tartu Ülikooli taimeökolooga vanemteadur Jaan Liira, doktorant Kertu Lõhmus ja Epp Tuisk Tartu Ülikooli Pärnu kolledžist uurisid 40 Lõuna- ja Kesk-Eesti vana mõisaparki ning leidsid, et metsistudes on need pargid omandanud uusi väärtusi – parkide kaugemad varjulisemad osad on muutunud parasvöötme laialeheliste metsade sarnasteks. Eriliste pärlitena nimetab Liira Heimtali, Krüüdneri ja Riidaja mõisaparkide kaugemaid osi.

Sama on juhtunud ka neis parkides, mida on kogu aeg hooldatud, kuid mõõdukalt, näiteks Luua, Luunja ja Alatskivi pargid.

Uuringus võtsid ökoloogid ette vanad kaardid ning suures osas on maastik mõisaparkide ümber püsinud muutumatuna juba 17. sajandist alates. 18. sajandil planeeriti häärberite esiseid Prantsuse parkidena, kus valitseb avatus, korrapära ja kindel süsteem. Järgmise sajandi mood oli Inglise pargistiil, mis lubas vabamat kujundust ja lõi parki kohti, mis pakkusid päikese eest varju. Pargi tagaosa oli veelgi vabama kujundusega – pooleldi puisniit, pooleldi mets. Suured lehtpuud on seal saanud täiskasvanuks ja nende alla on tekkinud varjuline keskkond, kus salumetsade taimed on leidnud endale varjupaiga, mida metsas enam pahatihti ei leidu.

Nii on sinna koerte, hobuste või jäneste karvades üle kolinud sinililled ja ülased, need õitsevad kevaditi suurte aladena. Samas on seal taimi, mida mõisnikud kindlasti oma parkidesse ei külvanud – eri liiki kõrrelisi ja tarnu, aga ka jänesekapsast, metspipart ja ussilakka.

Laialehised metsas on Eestis ajalooliselt kõige rohkem kannatanud, sest need kasvavad viljakal mullal ning põllumaa saamiseks võeti need esimesena maha. Alles jäid liivase pinnasega okaspuumetsad ja märgades kohtades kasvavad metsad.

Praegu katab mets umbes poolt Eestit, kuid laialehiseid metsi on vaid 4-5 protsenti. Kui laialehist metsa enam väga palju ei leidu, siis on taimestik leidnud endale uue kodu mõisaparkides.

Viimastel aastatel tehtud parkide uuendamisel on vanad puud maha võetud ja istutatud asemele noored. Puude varjuga harjunud taimed uues olukorras enam hakkama ei saa.

Trimmerid ja muruniidukid teevad samuti kahju – kevadel hakatakse liiga vara niitma, niidetakse liiga madalalt ja tihti.

“Tulemusena saame me pargid, mis näevad välja linnaparkide moodi, kus puude all on peaaegu must maa,” ütles Liira. “Pilti tuleks näha veidi laiemalt ja säilitada parkides elukeskkondi, mis on sinna sajandite jooksul tekkinud.”

Artikkel ilmus ajakirjas Biological Conservation.

• Tweet