Miks sitasitikas sõnnikupallil tantsib?

Tagasi

Edasi

Foto: Gilles San Martin/Wikimedia Commons

Sõnnikumardikad teevad oma sõnnikukuulil piruette kursi määramiseks ja navigeerimisvigade parandamiseks.

Sitasitikad veeretavad sõnnikukuule visa järjekindlusega, aegajalt peatudes ronivad nad aga oma palli otsa ja teevad mõned kiirete pööretega tantsusammud.

Seni olid selle käitumise põhjused teadmata, kuid ajakirjas PLoS ONE avaldatud värske uuring näitas, et sitasitikad tantsivad enamasti siis, kui on teelt eksinud või sõnnikukuul takistuse taha takerdunud.

Sitasitikate puhul on imetlusväärne, et nad suudavad oma sõnnikukuuli veeretada sirgjooneliselt vaatamata sellele, et nad kasutavad selleks tagajalgu, olles ise samal ajal seljaga liikumise suunas, pilk maas. Kuidas nii kurssi hoida?

Sitasitikate käitumist uurinud Rootsi Lundi ülikooli teadlane Emily Baird märkas, et laboritingimustes, kus putukad liiguvad tasasel pinnal, tantsivad sitasitikad harvemini kui looduses, kus maapind on ebaühtlane ning teekonnal on sageli takistuseks kivid ja taimed. Ta oletas, et endast kuni viis korda kõrgemale sõnnikukuulile ronimine avardab mardika nägemisvälja ning võimaldab korrigeerida navigeerimisvigu.

Oma oletuse kontrollimiseks asetas ta sitasitikad pinnase ja värske lehmasõnnikuga täidetud plastvanni. Kui mardikad olid valmistanud endale sõnnikupalli, tõstis Baird nad ümber tasasele pinnale, paigutades nende teerajale plasttoru, mille ühes otsas oli kassiluugile sarnanev luuk.

Mõnikord said kuuli veeretavad sitasitikad selle kergesti avada, kuid vahel oli see lukustatud. Lukustatud luuki kohates ronisid kõik esimeses eksperimendis osalenud mardikad oma sõnnikukuuli otsa ja hakkasid sellel ringpöördeid tegema, avaneva luugi korral käitus sedasi ainult üks mardikas.

Teises katses ühendas Baird erineva läbimõõduga torud, mistõttu võisid mardikad oma teekonnal ühest torust teise kukkuda. Teistsuguse läbimõõduga torusse kukkunud mardikatest ronisid pooled sõnnikukuulile tantsima, teekonda samas torus jätkanutest tegi seda ainult kaheksa protsenti putukatest. Bairdi arvates hakkavad mardikad pärast kokkupõrget uurima, kas nad ikka liiguvad otse.

Kuid sitikad tantsivad ka ilma takistuseta kursilt kõrvale kaldudes. Nimelt muutis Baird mardikate kuuli veeretamise suunda poolringikujulisi torusid kasutades. Kursilt kõrvalekaldunud mardikatest üle kolmveerandi peatus ja ronis sõnnikukuulile tantsima, painutamata toru puhul tegi seda ainult kaks isendit.

Ühes eriti paljuütlevas eksperimendis proovis Baird torusse sisenenud sitasitikaid eksitada, pöörates toru kiiresti 180 kraadi võrra, mistõttu liikusid putukad torusse sisenemisega võrreldes vastassuunas. Peaaegu pooled mardikatest peatusid tantsimiseks ning korrigeerisid muutusega arvestades oma liikumist, hakates sõnnikukuule algselt valitud suunas veeretama.

Viimane eksperiment võimaldas Bairdil aimata, kuidas aitab tantsimine sitasitikal kursil püsida - sõnnikukuuli otsast võib mardikal olla kõige parem kontrollida oma liikumise suunda päikese suhtes.

Ta varjas päikese putukate eest ning peegeldas seda neile, simuleerides päikese asukoha muutust 180 kraadi võrra. Peaaegu kaks kolmandikku hakkas peeglivalgusesse sattudes tantsima ning pooled hakkasid peale tantsu veeretama sõnnikukuuli vastassuunas.

Varasematest uuringutest oli teada, et sitasitikad suudavad näha polariseeritud valgust ning kui nende eest varjata taevas, on tulemuseks täielik segadus.

"Liikumisel sirgjoonelise kursi hoidmiseks ei sobi maamärgid, sest ka lühikese vahemaa läbimisel paistavad need tohutult erinevana," selgitas Baird. "Orientiir peab olema kauge ja usaldusväärne. Päikese asukoht ja polarisatsioonimustrid on taevased kompassinäidud ning polarisatsioonimustreid on võimalik jälgida ka pilvise ilmaga."

• Tweet