Miks surid välja saurustega samal ajal elanud vetikad?

Hiidroomajate hukkumine kriidiajastul on üldtuntud, kuid samal ajal kadus ka suur osa planktonist. Ookeaniliikide hääbumises võis peasüüdlane olla merepõhja hapestumine, näitas rahvusvaheline uurimus.

Umbes 65 miljonit aastat tagasi tabas Maad asteroid, mis langes praeguse Mehhiko alale. Samal ajal kadusid Maalt mitmed nii maismaal kui meres elanud elusolendite rühmad. Hukkusid saurused, samuti tabas väljasuremine suurt osa vetikatest ja teistest tibatillukestest liikidest. Siiani pole päris selge, mis oli suure hulga maailmameres elutsenud liikide kadumise põhjus.

Paljud uurijad oletavad, et vees elanud vetikad ei saanud enam fotosünteesida, sest asteroidiga kokkupõrkel tekkinud tolmupilv varjas päikese. Kahjustada võis saada osoonikiht  ning seetõttu tõusis surmava ultraviolettkiirguse tase.  Ka võis muutuda merevee happelisus ning temperatuur.

Enamasti tehakse järeldus, et mingil põhjusel varises toiduahel kokku. Kuid taimsest planktonist toitunud merepõhja ainuraksete liikide arv ei vähenenud märkimisväärselt.

Sellisele järeldusele jõudsid USA Yale´i ning Hispaania Zaragoza ülikoolide paleontoloogid. Laia Alegret ning Ellen Thomas analüüsisid kambriliste (Foraminifera) levikut ja arvukust ning võrdlesid  neid süsiniku isotoopide andmetega.

Selgus, et bioproduktsiooni langus esines kriidi lõpus vaid üksikutes maailmamere piirkondades. See polnud piisavalt suur, et  selgitada ookeaniliikide massilist väljasuremist.

Võimalik, et  hävingu peamiseks põhjuseks oli hoopis merepõhja happelisemaks muutumine, mis põhjustas kaltsiumit vajavate ammoniitide ja vetikate kadumise.

Meresügavuste elanikke mõjutab kõige rohkem toidu kättesaadavus.

Thomase sõnul on seni levinud teooria, mille kohaselt ei saanud mere pindmises kihis vetikad enam valgusepuudusel fotosünteesida või siis katkes nende poolt toodetud orgaanilise aine sügavamatesse veekihtidesse liikumine. Kuid merepõhja elustikus sellised muutused ei peegeldunud.

“Tänapäeval mõjutab ookeanipõhja liike isegi aastaaegade muutumine. Kuid me ei leidnud mingeid tõendeid, et kambriliste liikide arv oleks vähenenud.  Nad elasid  edasi, järelikult pidi neil ka toitu olema,” selgitas uurija.

Selle asemel leidsid paleontoloogid Vaikse ookeanist tõendeid, et toidu kättesaadavus meresügavustes võis isegi paraneda.

Nüüd plaanivad teadlased uurida kambriliste fossiile ja isotoope samades merepiirkondades, kuid madalamatest vetest võetud proovidest. Tulemused võivad aidata selgitada, milline on tänapäeval hapestumise mõju maailmamerele. Süsihappegaasi kontsentratsiooni tõus võib ookeanielustiku liigilist mitmekesisust oluliselt muuta.

Uurimus ilmus ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences.

• Tweet