Milline oleks maailm ilma sääskedeta?

Kui üldiselt arvatakse, et ühe organismide rühma täielik hävitamine tooks kogu ökosüsteemile kaasa kohutavaid tagajärgi, siis teadlaste arvates sääskede puhul oleks kasu kahjust oluliselt suurem.

Iga aasta nakatub malaariasse 247 miljonit inimest, pea miljon inimest sureb. Sääsed levitavad ka kollapalavikku, dengue palavikku, Jaapani entsefaliiti, Riftioru palavikku, Chikungunya viirust ja Lääne-Niiluse viirust, põhjustades arvukalt inimohreid ja tohutuid ravikulusid. Lisaks on nad tüütuteks parasiitideks põhjapoolkeral elavatele inimestele ja loomadele.

Mis siis juhtuks, kui sääski üldse ei oleks? Kas keegi tunneks neist puudust? Ajakiri Nature küsis seda küsimust teadlastelt, kes uurivad sääskede bioloogiat ja ökoloogiat ning said üllatavaid vastuseid.

Sääseliike on maailmas leitud umbes 3500, neist vaid paarsada tüütavad inimesi. Sääsed elavad pea kõigil mandritel ja kõikvõimalikes elupaikades ning täidavad mitmetes ökosüsteemides olulist rolli. Sääseliikide hävitamine võib jätta mitmed loomad toiduta ja mitmed taimed tolmeldajata.

Paljudel juhtudel usuvad teadlased aga, et sääskede kadumisel tekkiv haav ökosüsteemis paraneks kiiresti, kui sama niši täidavad teised organismid. Elu läheks edasi nagu ennegi või veelgi paremini. Kui küsimus on ohtlike haiguste levitajate hävitamises, kaalub Illinois’ ülikooli putukaökoloogi Steven Juliano sõnul positiivne negatiivse üle. Brasiilia Santa Catarina ülikooli meditsiinilise entomoloogi Carlos Brisola arvates oleks ilma sääskedeta maailm meie jaoks oluliselt ohutum ja turvalisem.

Sääskede hävitamine võiks kõige rohkem mõjutada arktilist tundrat. Põhja-Kanadast Venemaani on periooditi sääskede arvukus väga suur, kohati moodustavad nad pilvesarnaseid parvesid. „See on maailmas ainulaadne olukord, kui mõned liigid moodustavad aeg-ajalt nii tohutu biomassi,“ ütles USA teadlane Daniel Strickman.

Teadlased pole ühel meelel, mida selle biomassi kadumine kaasa võiks tuua. Põhja-Carolina entomoloogi Bruce Harrisoni hinnangul langeks rändlindude arvukus tundras ilma toiduks olevate sääskedeta poole võrra. Teised teadlased ei nõustu. Alaska looduskaitsebioloog Cathy Curby kinnitab, et sääski ei leidu lindude magudes kuigi palju ning muud putukad on tunduvalt olulisemad toiduobjektid. „Inimesed hindavad sageli sääskede arvukust Arktikas üle, sest sääsed hoiavad inimeste ligi,“ selgitas ta.

Sääsed on tõsiseks nuhtluseks ka põhjapõtradele – päevas imetakse igalt loomalt kuni 300 milliliitrit verd. Põhjapõdrad valivad oma radu, püüdes liikuda vastutuult, et sääseparvedest pääseda. Väike muutus põhjapõdrakarja valitud rajas võib arktilises orus kaasa tuua suuri muutusi – põdrad trambivad pinnast, söövad samblikke, transpordivad ringi toitaineid, on toiduks huntidele ning mõjutavad nii kogu ökosüsteemi. Arktikas tuntaks sääskedest seega ilmselt puudust küll – aga kas ka mujal?

Sääsed on põhitoiduks paljudele kaladele, putukatele, ämblikele, sisalikele, konnadele ja lindudele. Teadlased usuvad, et enamik sääskedest toituvatest loomadest lülituks kiiresti ümber teistele toiduobjektidele, putukatele, kes sääskede kadumisel laiemalt levima hakata saavad. Enamasti on loomade menüüs rohkelt toiduobjekte, seega ei jääks paljud sääskedevabas maailmas nälga. Ökosüsteem poleks piisavalt häiritud, et sääskede hävitamist peatada.

Sääsevastsed moodustavad olulise osa veekogude biomassist kõikjal maailmas. Nad toituvad kõdunevatest lehtedes, orgaanilisest sademest ja mikroorganismidest. Küsimuseks on, kas nende asemele tekiksid teised, kes sama töö ära teevad. Sääsevastsed pole ju kaugeltki ainukesed kõdunevatest organismidest toituvad loomad. Siiski võib sääskede kadumine mõjutada toitainete ringlust veekogudes ning selle kaudu ka taimede kasvu.

Tugevamaks argumendiks sääskede allesjätmise poolt oleks see, et nad täidavad ökosüsteemis ka rolli, millest inimestele kasu on, tolmeldades paljusid taimeliike. Colorado entomoloogi Janet McAllisteri sõnul pole aga sääskedepoolne tolmeldamine kuigi oluline taimeliikide puhul, mida inimesed kasutavad.

Kokkuvõttes tundub sääskedel olema vähe ülesandeid, mille täitmisega teised organismid hakkama ei saa – välja arvatud üks. Nad on surmavalt osavad vereimejad ning transpordivad nii haigustekitajaid ühelt organismilt teisele.

"Sääskede hävitamise peamiseks ökoloogiliseks tagajärjeks oleks rohkem inimesi,“ ütles Strickman. Palju surmasid jääks olemata, veel rohkem inimesi oleksid haige olemise asemel terved. Malaariakoormast vabanenud riigid võidaksid tagasi 1,3 protsenti sisemajanduse kogutoodangust, mille nad praegu Maailma tervishoiuorganisatsiooni arvutuste kohaselt malaaria tõttu kaotavad. See kiirendaks nende riikide arengut. Koorem maailma tervishoiusüsteemile ja haiglatele väheneks, tähelepanu saaks hakata pöörama muudele probleemidele, näiteks madalale haridustasemele.

Florida meditsiinilise entomoloogia labori teadlase Phil Lounibosi arvates leevendaks sääskede hävitamine inimeste kannatusi aga vaid ajutiselt. Tema uurimistöö põhjal oleks ühe haigusi levitava vektori eemaldamine tulutu töö, kuna sama niši täidaks kiiresti mõni muu organism.

Siiski, võttes arvesse tohutuid humanitaarseid ja majanduslikke tagajärgi, mida sääskede kadumine kaasa tooks, arvab enamik teadlasi, et selle võrra suurenenud inimkond oleks maailmale väiksemaks koormuseks kui haige inimkond. Kahju, mida sääskede hävitamine ökosüsteemidele kaasa tooks, pole enamiku arvates märkimisväärne. Väide, et igal organismil peaks olema õigus elule, ei pruugi sääskede puhul ka piisavalt tugevaks osutuda. Ilma sääskedeta maailma peamiseks takistuseks pole seega mitte inimeste soovimatus seda saavutada, vaid oskamatus.

• Tweet