Murduv maa väriseb

15. novembril 2006 toimus Kuriili saarte lähedal 8,3 magnituudine maavärin. Mõni minut hiljem raputasid saarestikku järeltõuked. 13. jaanuaril 2007 aastal raputas aga uus võimas maavärin piirkonda Kuriili saartest lõunas 8,1 magnituudise jõuga.

Viimane maavärin tuli teadlastele üllatusena ning sellest ajast on rühm geolooge üritanud välja selgitada, mis täpsemalt juhtus. Uurimistöö tulemused avaldati ajakirjas Nature.

Miks tuli teine maavärin üllatusena? Tugevad maavärinad toimuvad reeglina kahe laama piiril. Laamad on plaadikujulised litosfääri fragmendid, mis üksteise suhtes liiguvad. Laamad põrkuvad kokku, sukelduvad üksteise alla või lahknevad. Omavahelise hõõrdumise tulemusena tekkivad pinged lahenevadki maavärinatena. Kuriili saared on tekkinud Vaikse ookeani ja Põhja-Ameerika laamade vahelisele piirile, sellest lõunas aga, kus toimus teine tugev maavärin, ei ole mingit laamade piiri.

Suurtele maavärinatele järgnevad tavaliselt oluliselt väiksema võimsusega järeltõuked, mis võivad kesta nädalaid või mõnikord isegi kuid. Kuriili maavärinad olid aga võimsuse poolest enam-vähem samas suurusjärgus, mistõttu teadlased teadsid, et siin on tegemist millegi huvitavamaga.

Sellised kaksikmaavärinaid on täheldatud varemgi, kuid nad on siiski võrdlemisi harvad. Järeltõugetest eraldab teist maavärinat mitte ainult võimsus, vaid ka asukoht – erinevalt järeltõugetest asub teise maavärina epitsenter esimese omast eraldi, ehkki nad on ilmselgelt üksteisega seotud.

Kuriili saarte esimese maavärina puhul oli tegemist tüüpilise maavärinaga – üks laama sukeldus teise alla ning hõõrdumisest tekkinud pinge vabanes maavärinana, mille käigus liikusid laamad pikki vana murrangut üksteise suhtes pisut edasi. Teise maavärina puhul tekkis aga täiesti uus murrang Vaikse ookeani laama sisse.

„Maavärina käigus tõmmati sukelduv laam tema oma raskuse poolt sügavamale ning see tekitas pinge tahapoole jäänud laama osas, mis murdus surve all mõni kuu hiljem,” ütles uurimuses osalenud Thorne Lay California ülikoolist LiveScience’ile.

Selliseid murranguid on tekkinud varemgi, näiteks Jaapani ja Indoneesia rannikuil. „Et sundida laama sukelduma, selleks tuleb teda painutada, kuid me peame pidama meeles, et tegemist on 100 kilomeetri paksuse jäiga kiviplaadiga ning selle painutamiseks on vaja hiiglaslikku jõudu,” selgitas Lay.

Võrreldes subduktsiooni ja mäetekkeprotsessidega seotud maavärinatega on sellise maavärinad haruldased, mistõttu ei osata nende tekkeks valmistuta. Harvale esinemisele vaatamata vabaneb neis aga suur energiahulk ning potentsiaalne häving on väga suur. „Murrang tekib uutesse kivimitesse, tegu ei ole vana ja kulunud murrangu edasiliikumisega,” ütles Lay.

 Teadlaste sõnul tuleb kindlaks määrata kohad, kus vastavad maavärinad tulevikus toimuda võiksid, et inimesed ohustatud piirkonnas saaksid end nende vastu paremini kaitsta.

• Tweet