Uuring aitas taastada mitusada kahepaiksete sigimispaika

Väljasuremisohus kahepaiksetele taastati Lõuna-Eestis 340 sigimispaika, mistõttu kasvas mudakonna poolt asustatud veekogude arv piirkonnas kolme aasta jooksul üle kuue korra.

Samuti hävimisohus harivesilike poolt asustatud veekogude arv kahekordistus.

Taastamistöö aluseks olid uuringud, mille Riinu Rannap hiljuti Tartu Ülikoolis doktorikraadi saamiseks kaitses. Ta keskendus kahele Eesti ohustatud kahepaiksete liigile: kõrele (Bufo calamita) ja harivesilikule (Triturus cristatus).

Kahepaiksed on tänapäeval üks kõige ohustatum loomade klass: kahaneva arvukusega on umbes pool ligikaudu 6000 maailmas teadaolevast liigist. Üheks peamiseks põhjuseks peetakse elupaikade hävimist.

Nagu nimigi ütleb, vajavad kahepaiksed ühe elupaigatüübi asemel kahte, lisaks veel korralikku ühendusteed nende vahel. Samuti on kahepaiksete liikumisvõime väga väike ja loomad ise äärmiselt keskkonnatundlikud. Probleemi täpsemaid tagamaid on aga väga vähe uuritud.

Eesti kõre käitub teisiti

Kõre on kohastunud sigima eelkõige avatud rannikurohumaadel ja liivaaladel ajutistes lompides. Selle haruldase kärnkonnaliigi tavapäraseks elupaigaks on olnud niidetud või karjatatud rannaniidud, kus 1930. aastatel elutses ligi 90 protsenti Eesti asurkondadest. Aerofotode uuring näitas, et praeguseks on valdav enamik toonaseid rannaniite kinni kasvanud. Vähesed järgijäänud asurkonnad on leidnud koha enamasti muudes elupaikades, näiteks liivakarjäärides.

Uuringutest selgus ka, et Eesti kõred käituvad teisiti kui nende Taani liigikaaslased. Siinse hilisema kevade tõttu koevad nad küll hiljem, kuid valivad selleks samas madalamad lombid. Need soojenevad oluliselt kiiremini ja kõrgemate temperatuurideni ning tänu sellele jõuavad Eesti kullesed Taani eakaaslastele arengus järele.

Madalamad lombid on üksiti kergemad kuivama ja ka kiiremad kinni kasvama, seetõttu on meie kõrede elu märksa suuremas ohus kui lõunapoolsetel liigikaaslastel. Üldisem järeldus on, et liikide kaitset plaanides ei tohiks tugineda üksnes välismaa kogemustele, alati tuleb silmas pidada ka kohalike asurkondade eripära.

Harivesilik moodustab kummalise liigipaari teise Eesti vesilikuliigi, tähnikvesilikuga (Triturus vulgaris). Ehkki mõlemad elutsevad sarnastes veekogudes, muutub üks kõikjal Euroopas järjest haruldasemaks, teine aga on üks tavalisemaid kahepaikseid.

Uuringud selgitasid tõenäolise põhjuse: harivesilik vajab maismaaelupaigana metsa, tähnikvesilikule pole see oluline. Nii on harivesilik ohus ilmselt just sigimisveekogude läheduses asuvate metsaelupaikade kadumise tõttu, mida näeme igal pool Euroopas.

Doktoritöö omapära oli selle suur rakenduslik väärtus. Uuringute tulemustele tuginedes taastati ja rajati Lõuna-Eestis 340 sigimisveekogu harivesilikule ja mudakonnale (Pelobates fuscus).Järgiti nelja põhimõtet. Esiteks taastati veekogusid vaid seal kus kõnealuste liikide asurkonnad olid veel alles. Samuti lähtuti liikide elupaiganõuetest, näiteks harivesiliku veekogud rajati metsa lähedusse.

Kulleseid tuleb kaitsta kalade eest

Väikeveekogud rajati mitte ühekaupa, vaid üsna tihedalt asetsevate kogumikena, et võimaldada kahepaiksetel nende vahel liikuda ja seeläbi tagada stabiilne asurkond. Kogumikes loodi mitmesuguse sügavusega veekogusid, nii et osa aeg-ajalt ära kuivaksid. Aeg-ajalt kuivavate veekogude puhul on välistatud, et sinna satuksid elama kalad, kes kahepaiksete kudu ja kullesed nahka panevad.

Taastatud ja rajatud veekogusid jälgiti kolm aastat. Selle aja jooksul kasvas mudakonna poolt asustatud veekogude hulk piirkonnas üle kuue korra ja harivesiliku poolt asustatud veekogude hulk üle kahe korra. Võrreldes kahepaiksete asurkondade taastamiskatsetega mujal Euroopas, on Eestis läbiviidud projekt üks vähestest edukatest.

Riinu Rannapi doktoritöö koos eestikeelse lühikokkuvõttega on leitav siit:

dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/10062/14214/1/rannap_riinu.pdf