Aktiivne meelelahutus peletab stressi

Igapäevaselt depressiooni all kannatavate patsientidega tegelev kliiniline psühholoog Kersti Luuk leidis oma doktoritöös, et meie naised on stressinähtudele topelt altimad kui mehed. Stressi leevendamiseks aga tuleks minna trenni ja olla aktiivne.

Käsitlesite oma töös täiskasvanute psühholoogilist distressi. Kuidas te selle teemani jõudsite?

Esiteks me töötame siin TÜ Kliinikumi psühhiaatriakliinikus inimestega, kel on palju distressi. Ehk kui ümber tõlkida, siis negatiivseid emotsioone: ärevust, kurbust, pahameelt. Teine oluline põhjus oli see, et on tehtud kaks suurt Eesti elanikkonna terviseuuringut, kus muuhulgas küsiti inimestelt ka hinnangut nende viimase nelja nädala psühholoogilise distressi sageduse kohta. Patt olnuks seda materjali mitte kasutada.

Stress on tuntud nähtus. Ent kõneldakse ka distressist ja eustressist, mil moel neil vahet teha?

Arvatakse tõesti, et stress on leierdatud ja mitmetähenduslik termin ning pakutakse paremat sõna nagu allostaas. Aga eustress on positiivne stress, organismi pingeseisund, mis tekib, kui saame midagi head ja meil on hulk positiivseid emotsioone. Distress tekib siis, kui on juhtunud midagi sellist, mis teeb ärevaks või kurvaks. Näiteks sündmused, kus inimene tunneb, et ta võib midagi kaotada või ongi kaotanud. Jääb ta siis haigeks või katkeb pikaajaline suhe. Siis on inimene kaotuseseisundis ja tal tekivad distressi emotsioonid.

Kas stressi ja depressiooni puhul on üks teisest ohtlikum?

Iseenesest stress on algselt hea asi. Ta on mõeldud selleks, et muutunud olukordadega toime tulla. Kui tekivad juba tugevad negatiivsed emotsioonid, mis kestavad pikemat aega, siis pole see enam organismile kasulik, vaid tekitab suurt tasakaalutust ja mõjutab kõiki teisi funktsionaalseid süsteeme peale emotsioonide. Ses mõttes on depressioon palju kahjulikum.

Analüüsisite väitekirjas Eesti rahva terviseuuringuid aastatest 1996 ja 2006. Mis neist ilmnes?

Doktoritöö juhendaja Anu Aluoja: Esimeses uuringus oli olulisi depressioonisümptomeid umbes 11%-l inimestest ja olulisi ärevussümptomeid oli 8,5%-l.

Luuk: Olulisi tähendab seda, et see võib juba kliiniliselt tähtis olla. Sellest võib lähemalt uurides välja kasvada diagnoos. 2006. aasta uuring näitas, et asjad on meie elanikkonna seas palju paremaks läinud. 18–65-aastaste töötavate meeste seas oli 3,3% olulisi depressioonisümptomeid ja naiste seas oli sama näitaja 6,8%. Ka esmakordses uuringus oli naistel depressiooninäitaja meeste omast kaks korda suurem. Naistel oli see toona 15% ja meestel 6–7% vahel. Ärevuse sümptomeid oli sellest valimist 3,9%-l meestel ja 8,8%-l naistel.

Kuidas me sobitume nende andmetega muu maailma või Euroopa konteksti?

Luuk: Raske on võrrelda, sest mõõtmisvahendid ja valimid on erinevad. Kui mõelda Põhjamaade ja Hollandi andmetele, siis 2006. a tulemus meeste puhul palju erinev ei ole. Aga heaoluriikidega võrreldes on meil oluliselt rohkem distressis naisi.

Aluoja: Seda, et me palju ei erine, kinnitab ka üks teine uuring, kus kasutati sama materjali ja uuriti depressiooni juba häire tasandil. Selgus, et kui võtame ühe ajahetke läbilõikeuuringu, siis eestlased muudest suurtest uuringutest, mis on tehtud näiteks Põhja-Ameerikas või Euroopas, väga ei erine. Eestlaste depressiooni protsent haiguslikul tasandil oli 5,6 ja üks esinduslik USA uuring pakkus 4,8%. Ses suhtes oleme üsna sarnased, aga naistega on meil lood veidi kurvemad. Kuigi naiste suuremat depressioonikalduvust näitavad ka mujal tehtud uuringud, on meil soolised erinevused tugevamad.

Luuk: Haiguse tasemel uuringud on alati paremini võrreldavad, sest diagnostilised kriteeriumid on sarnased üle maailma.

Aluoja: Peab arvestama, et 2006. a uuring tehti Eesti jaoks väga headel aegadel. Enne suurt kriisi, kui kõik oli maksimaalses tipus. Teame, et nii distressi sümptomid kui ka depressioon häiretasandil seostub inimeste elutingimustega.

Miks on meie naistel on distressi kaks korda enam kui meestel?

Keegi ei oska sellele täpselt vastata. Meie uuring näitas, et naised on lapsepõlvekeskkonna ebasoodsatele tingimustele vastuvõtlikumad, mis soodustab psühholoogiliste eelduste väljakujunemist distressiks. Kui siis hilisemas elus on mingid probleemid, kas või see, et majanduslik olukord pole kõige parem, siis on neil naistel, kes lapsepõlves rohkem ebastabiilsust ja vähem kindlustunnet kogesid, suurem risk reageerida just nii, et neil on rohkem emotsionaalseid probleeme.

Kas 10 aastaga toimunud distressi näitajate langus võis olla tingitud üldise sotsiaalmajandusliku keskkonna paranemisest?

Luuk: Nii ja naa. Kindlasti oli see hästi oluline, ent kindlasti olid olulised ka psühholoogilisemad põhjused, nagu näiteks vabadus, mille inimesed kätte said. Võimalus end rohkem määrata, liikuda rohkem maailmas ringi, õppida rohkem ja suhelda erinevate inimestega.

Aluoja: See annab inimesele palju rohkem positiivseid elamusi, mis omakorda parandab oluliselt meeleolu. Pluss soodsad majanduslikud muutused annavad inimesele rohkem enesekindlust ja kontrollitunnet. Ja kõik need on seotud vähemate distressi sümptomitega.

Kas 2006. aasta stressinäitajad on koht muretsemiseks või normaalne tasakaal nagu igas ühiskonnas?

Arvan, et põhjust muretsemiseks pole, eriti kui teame, et muretsemine on väga halb toimetulekustrateegia. Usun, et see on loomulik areng praegu. Oleks oluline paremini aru saada, mis võiks olla meie jaoks need teed, et ka naistel oleks vähem distressi. Ja eraldi küsimus on see, et mehed vähem  alkoholi tarbiks ja nendega vähem õnnetusi juhtuks. See jäi meie tööst välja.

Mis olid teie enda jaoks kõige huvitavamad leiud doktoritöö kirjutamise ajal?

Kui analüüsisime vaimse tervise kahte komponenti – ühelt poolt seda, kuidas inimene on oma eluga rahul ja teiselt poolt seda, kui palju tal on negatiivseid emotsioone – siis rahulolu ja distressi vahelised seosed olid meestel ja naistel erinevad. Eriti hämmastas eluga rahulolematuse ja ärevuse määra vaheline negatiivne seos naistel. Praegu räägitakse sellest, et võib-olla naiste stressikäitumine on rohkem selline „hoolitse ja ole sõbralik,“  selle tavalise  „põgene või ründa“  strateegia asemel. Naiste üldises eluga rahulolus oli rahulolu peresuhetega märksa olulisem kui meestel. Just suhete (eriti peresuhete) olulisusest võimendatud „hoolitse ja sõbrusta“ reaktsioon võiks olla üks võimalikest seletusest ärevuse puudumisest olukorras, millega ei olda rahul. Tundub, et eeltoodud emotsionaalne reaktsioon ei soodusta aktiivset probleemilahendust ega hõlbusta emotsioonitöötlust, mida kinnitab ka negatiivsete emotsioonide ja põhiliste emotsionaalsete häirete suurem levimus naiste hulgas. Meeste puhul ilmnes, et depressiooni sümptomid käisid hästi kokku sellega, kui rahul nad olid oma vaba aja veetmisega. Järeldasime, et vabaajategevustel on oluline roll meeste emotsioonitöötluse soodustamises ja psühholoogilise distressi reguleerimisel.

Kuidas stressiga toime tulla?

Meeste puhul on väga selge, et peaks tegelema hobidega. Vaatamata rasketele aegadele ja tegelikult eriti just siis. Paraku kipub olema nii, et kui on rasked ajad ja meeleolu läheb alla, siis inimesed täidavad hambad ristis kohustusi ja jätavad meelelahutuse kõrvale. Tundub, et meestele see absoluutselt ei sobi. Meelelahutuse tera peab elus ikka sees olema, et raskete olukordadega toime tulla. Naistele peaks soovitama suuremat aktiivsust. See on tore, et nad sõbrustavad ja hoolitsevad, aga ka neil võiks olla rohkem kodu- ja töövälist aktiivset tegutsemist endi taastamiseks. Paljusid asju saaks teha ka koos perega.

Artikkel ilmus ajakirjas Universitas Tartuensis.

• Tweet