Arvutitöötaja valutav selg ja kosmos: mis neid seob?

Õlad pinges loed sa hetkel seda lugu oma arvuti ees. Vaevalt mõtled sa kosmosele ja kaaluta olekule, kuigi just esimestest kosmoselendudest sai teaduses alguse uurimissuund, mis võib pakkuda leevendust tänapäeval aina enam levivale tervisehädale: arvutitöötaja selja- ja käevaludele.

Homme ja ülehomme toimub Tartu Ülikoolis rahvusvaheline sümpoosion „Inimene vees ja kosmoses”, kus maailma selle aja tippteadlased räägivad uusimatest kosmosemeditsiinis kasutatavatest taastusravi tehnikatest.

Sentimeetrid kaovad

„Maa gravitatsioon on meile vältimatu. Selle mõju saab inimkehal isegi mõõta. Õhtuks oleme jäänud sentimeetri lühemaks, ööga sirutub skelett taas ning hommikul püsti tõustes hakkab gravitatsioon meid taas lühemaks suruma ,” rääkis konverentsi peakorraldaja, Soomes Heinola reumakeskuse arst Ragnar Viir.

Kui inimesel pole enam kaalu, siis ei pea lihaskond enam skeletti toetama. Nii on mõõdetud, et 30-aastane mees kasvab ihusoojas vees poole tunniga 3-4 sentimeetrit pikemaks. Kosmoselaevas kaaluta olekus lisandub pikkust kuni 7 sentimeetrt.  Miks? Sest gravitatsioon ei suru seljalülisid kokku.

Maa peal saab kaaluta oleku laadset olukorda uurida vees või spetsiaalsetes vesivoodites. Sedalaadi uuringutest on huvitatud nii Ameerika Ühendriikide kosmoseagentuur NASA kui ka Euroopa kosmoseagentuur ESA. Kosmoseagentuure huvitab eeskätt see, kuidas saab inimene kaaluta olekus pikka aega hakkama, sest muutunud keskkonnas lihased atrofeeruvad ja luud hõrenevad. See on ettevalmistus võimalikeks tulevasteks pikamaalendudeks, näiteks lend Marsile kestab üle aasta.

Maapealsed uuringud on vajalikud, sest kosmosesse ei ole võimalik saata korraga kümneid inimesi, uurimisrühm jääks väikseks.

Alles hiljaaegu teatas NASA, et otsib vabatahtlikke, kes on valmis kolm kuud voodis vedelema ja mitte midagi tegema. Uuringuosalistele makstakse 17 000 dollarit (170 000 krooni) ning uuringu käigus simuleeritakse inimkehale mõjusid, mida põhjustab nullilähedane gravitatsioon.

Meedikuid huvitab kaalutus teisest küljest, kuidas seda kasutada inimese tervise heaks. Seda, et vesi mõjub inimese tervisele hästi, teati juba muistses Egiptuses. Kuid nüüd on selgunud, et vees harjutuste tegemine võib olla pääsetee selleks, et ka kõrges eas säilitada liikumisvõime.

Ragnar Viir on kasutanud oma uuringutes sarkofaagi meenutavat spetsiaalset vanni, kus lamav inimene on pooleldi vees suhtelises kaalutuses ning mõõtnud, kuidas seal lihaste biomehhaanilised omadused muutuvad.

Aga meie kasu kaalutusest?

Viir toob lihtsa näite: kui vanaduses hakkavad kummitama näiteks põlvehädad, siis soovitatakse kõndimist ikka jätkata. Kuid tasub minna veelgi kaugemale. Kõndimise asemel peaks põlvehädaline vähemalt taastusravis sörkima. Aga mitte niisama sörkima, vaid sörkima kaelast saati vees basseinipõhjas. Selles olukorras on ta vaba oma kaalust ning liikumisaparaat saab teha kahejalgsele olendile loomulikke liigutusi.

“Vees harjutamine võib tõesti olla parem kui jõusaalid, et säilitada kõrge eani liikumisvõimet. Pole paremat asja, kui ise kõndimine, aga kui valu sunnib lonkama, siis õnnestub kaelastsaadik vees sörkimine enamasti üllatavalt hästi,” ütles ta.

Kuid kontoriinimene ja tema pinges õlad? Kui vahepeal korraks pikali visata, siis kaob õlapiirkonnast viiendik lihaspingest. Sest pikali asendis on gravitatsiooni mõju teistsugune: lihased ei pea keha püsti hoidma.

Tihti soovitatakse kontoritöötajatel tunni jooksul veerand tundi kõndida. Alternatiiviks soovitab Viir: pikali olles tuleks teha kahe minuti sees kordamööda õlaringe ja põlvest painutatud jalgadega kõndimist. See annab sama efekti, aga veerand tunni asemel kahe minutiga.

Kust kontorites need voodid, kuhu pikali visata? “Seda peavad töötajad oma tööandjalt küsima, see on töötaja ja tööandja kokkuleppe küsimus. Lõpuks on see tööandjale odavam, sest tuleb vähem haigusrahasid maksta. Aitab täiesti ühest võimlemismatist kümne inimese jaoks.”