14.12.2011 09:26
Eesti teadlaste avastus avab uusi võimalusi viljatuse ravis
Esimestena maailmas andsid Eesti teadlased täieliku
ülevaate, millised geenid ja valgud on aktiivsed hetkel, mil arenev embrüo
kinnitub emaka seinale.
Selle hetke mõistmine avab uusi võimalusi lastetuse
ravis, sest kinnitumise ebaõnnestumine on väga tihti põhjus, miks rasedus
hoolimata munaraku viljastumisest ei alga, kirjutas Postimees.
Vaid umbes ühel kolmandikul kordadest, mil kas loomulikul
teel munajuhas või katseklaasis viljastatud munarakk jõuab emakasse, õnnestub
sellel kinnituda emakaseinale ja hakata edasi arenema uueks inimolevuseks.
Eriline pudelikael on see kehavälise viljastamise puhul, mis on niigi kallis ja
meditsiiniliselt keeruline protseduur.
Embrüo kinnitumist saadab embrüo ja emaka geenide ning
valkude tihe suhtlus, mille kaardistamisest loodavad teadlased nüüd paremat
arusaamist, mis siis täpselt nendel kahel kolmandikul juhtudel viltu läheb.
«Sellist tüüpi tööd võimaldavad mõista, miks teatud juhtudel embrüod kinnituvad
ja algab rasedus, teistel juhtudel mitte,» selgitas uurimuse üks autor, Tartu
Ülikooli reproduktiivmeditsiini professor Andres Salumets.
Ajakirja Molecular Endocrinology jaanuarinumbris ilmuv
artikkel kaardistas esmakordselt kõikide embrüo kinnitumisega seotud geenide
aktiivsuse, nii embrüo kui ka emaka limaskesta poolel. Samuti uuriti, kuidas
mõlema poole valgud protsessi käigus omavahel suhtlevad. «Meie ülesanne oli
leida umbes 2,5 miljoni signaali seast valgusüsteeme, mis aitaksid mõista
raseduse varajast käiku,» rääkis uurimuse bioinformaatilise poole läbi viinud,
Kanadas Toronto ülikoolis töötav Jüri Reimand. «See sarnaneb heinakuhjast
nõelte otsimisega.»
Ootuspäraselt leidis uurimus sadu aktiivseid geene ning
valkude seostumisi. Ent sellest andmemassiivist kerkisid esile siiski mõned
olulisemad geenid ja valgud, millest mõne roll embrüo kinnitumisel oli juba
varem teada, teised aga üllatasid. «Bioinformaatika ja statistiliste mudelite
abil leidsime sellest infomassist umbes 400 valku sisaldava võrgustiku, millel
on tõenäoliselt oluline roll embrüo ja emaka vahelises interaktsioonis,» lisas
ta.
«See on selles suhtes väga huvitav töö, et seda tüüpi
lähenemist ei oldudki varem kasutatud, ka mitte teiste bioloogiliste
mehhanismide ja haiguste puhul,» tõi Salumets välja kasutatud meetodi uudsuse.
Kuna embrüo kinnitumist juhtivas geenide ja valkude
orkestris on palju liikmeid, võib nii mõndagi viltu minna. «Kui ravi
ebaõnnestub ja embrüo ei kinnitu, võib see põhjus suure tõenäosusega olla väga
erinev,» märkis Salumets. «Üldiselt hakkab välja kujunema üldpilt, missugused
geenid või geenirajad seostuvad naisepoolse viljatusega,» tõdes ta.
Kuid geenide ja valkude kaardistamine annab võimaluse
leida tulevikus igale naisele sobivaim raviviis, näiteks emaka limaskesta
koeproovi analüüsi alusel, lisas ta. «Palju räägitakse personaliseeritud
meditsiinist – ma arvan, et see hakkab kehtima ka lastetuse ravimisel.»
Salumetsa sõnul töötab Tartus asuv Reproduktiivmeditsiini
Tehnoloogia Arenduskeskus ka veretestidega, mis aitavad ennustada, missugune on
emaka limaskesta kvaliteet. «On teada, et naise tõenäosus rasestuda kõigub väga
palju tsüklist tsüklisse ka viljakate naiste puhul. Sellisel juhul on võimalik
otsida naisele sobilikku menstruaaltsüklit, kus rasestumise tõenäosus on kõige
suurem. Sama infot saab kasutada ka lastetuse ravi tulemuste parandamisel.»
Salumetsa kinnitusel jätkab töörühm embrüo arengu jaoks
oluliste geenide uurimist. «Esimese töö käigus püüdsime kaardistada üldise
maastiku, järgmise sammuna püüame läheneda üksikute molekulide kaupa,» ütles
ta.
«Koostasime kogumiku umbkaudu sajast põnevast
hüpoteesist, mille detailsem uurimine võib viia arenguteni personaalse
meditsiini valdkonnas,» sõnas Reimand.
Teadlaste rühm, kuhu kuulusid ka Rootsi ja Soome
spetsialistid, kasutas Rootsis viljatusravist üle jäänud ja teadusele annetatud
embrüoid. Töö põhiautorid olid Jüri Reimand ja praegu Hispaanias Granada
ülikoolis töötav Signe Altmäe.
Viimatisel Euroopa viljatusravi aastakonverentsil, mis
Salumetsa sõnul on maailmas üks olulisemaid inimese reproduktsiooni ja
lastetusravi puudutavaid konverentse, võitis kõnealune uurimus postrite
sessioonil teadustööde auhinna.
Rasestumine sarnaneb põletikuga
Embrüo kinnitumist uurides vaatlesid Eesti teadlased
esimestena maailmas molekulide tasandil lähemalt, kuidas embrüo emakaseina
külge kinnitub, ning leidsid sarnasusi organismi teiste protsessidega.
«Tundub, et embrüo kinnitumine sarnaneb väga palju
sellega, kui koes tekib põletikuline protsess,» märkis TÜ professor Andres
Salumets.
«Paljud valgulised interaktsioonid sarnanevad
põletikulise protsessiga, kus vere valgelible väljub veresoonest ja liigub
koesse,» selgitas ta.
«Sarnased molekulid on ekspresseeritud ka embrüo pinnal,
kui ta pärast emaka limaskestale kinnitumise faasi siirdub emakaseina
sisemusse,» rääkis Salumets. «See asjaolu lihtsalt kinnitab teooriat, et loodus
kordab samu motiive eri kohtades,» sõnas Salumets.
«Inimese
bioloogia kasutab samu motiive erinevates kudedes sarnaselt,» märkis ta.