Eestlaste valutavad põlved on abiks uudse nanodiagnostika loomisel

Kas sa trepist üles saad minna? Kas sa põlvitada võid? Tavaliselt kasutavad arstid põlvevaevustega patsientide olukorra hindamiseks sellist küsimustikku.

Üks olulisemaid diagnoosimisvahendeid on röntgenipilt.

Kuigi tänini saavad arstid nii oma tööga hakkama, pole see meetod kaugeltki täiuslik. Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku arst õppejõud Ann Tamm märgib, et röntgenipildist on küll abi, kuid ülesvõttel nähtavad muutused tekivad alles aastate möödudes. Seega krooniliste haiguste puhul nagu osteoartroos peaks kahe uuringu vahe olema kolm aastat.

Põlveliigese osteoartroos ja reumatoidne artriit hävitavad liigese kõhre ning halvimal juhul tuleb haigel heita lõikuslauale, et tema haiged põlveliigesed asendataks proteesidega, sest muidu poleks kõndimine edaspidi võimalik. Sellise lõikuse hind on 50 000 - 70 000 krooni.

Uus meetod

Tartu Ülikooli sisekliinik on kaasatud Euroopa Komisjonilt üle 9 miljoni euro saanud projekti NanoDiaRa, mille eesmärk on välja töötada uudne nanotehnoloogial põhinev diagnoosimismeetod, mis võimaldaks liigeshaigustele jälile saada palju kiiremini ja täpsemalt.

Tartu Ülikooli laboratoorse meditsiini professor Agu Tamme sõnul pakkus rahvusvaheliselt huvi Eesti andmebaas, mille koostamist alustati Tartus juba 2002. aastal.

Nimelt saatis Ann Tamm siis kirjad Elva perearsti Ülle Hanseni nimekirjas olevatele 35-55-aastastele inimestele palvega hinnata, kas neil on põlvedega probleeme. Jaatavaid vastuseid laekus üllatavalt rohkesti.

Tänaseks on töö laienenud ka Võru ja Tartu sama vanuserühma haigetele, kokku on vaatluse all ligi 500 inimest, kelle hulgas tänaseks on nii neid, kellel on põlvevaevusi, neid, kellel pole hetkel veel põlvedega muret, kui ka neid, kelle põlveliigesed on juba proteesiga asendatud. Neid on kutsutud uuringutele iga kolme aasta tagant.

Agu Tamme sõnul tegelevad nii noortega vaid üksikud keskused maailmas, seetõttu on Eestis kogutud andmebaas maailmas hinnas.

„Me kasutame standardiseeritud metoodikal põhinevat küsimustikku. Samuti tegime põlveliigestest röntgenpildi ja meil on olemas ka vereproovid,“ ütles Agu Tamm.

Just see andmestik pakub maailmas huvi, sest projekti eesmärgiks on leida markerid, mille abil vere- või uriiniproovist avastada muutusi, mis võivad viidata liigeses algavale haigusele.

Keerukad küsimused

Kuid see pole siiski nii lihtne. „Kiiret edu ma ei luba,“ ütles Agu Tamm.

Inimese luustik ja liigese ümbris on nagu maja, mida ühel ajal nii lammutatakse kui ka üles ehitatakse. Ideaalolukorras on lammutus ja ülesehitus tasakaalus, kuid halvem on olukord siis, kui ülesehitus enam hõrenemisega sammu ei suuda pidada.

Agu Tamme sõnul on veelgi raskeid küsimusi. Vahel tabab haigus vaid üht põlve. Kuidas aga vereproovi puhul seda ära tunda, et haigus on sihikule võtnud just parema jala põlve?

Siiski on ta kindel, et paljud kesksed liigeste seisukorda hinnata võimaldavad markerid on teada ning nende hulgast tuleb nüüd nelja aasta jooksul välja sõeluda need, mille analüüsimine võimaldaks saada kõige selgema sõnumi liigeste olukorrast.

Uudne on aga meetod, kuidas seda teha.

„Šveitsi Lausanne’i tehnoloogiainstituut on välja töötanud metoodika, kuidas katta raua ja kulla nanoosakesi spetsiaalse kattega, mis võimaldaks haakida enda külge diagnoosimiseks olulisi valguosakesi,“ ütles Agu Tamm. Saadav tulemus võimaldaks öelda, kas liigeses on toimumas mingeid haiguslikke muutusi, mis lähiaastail võivad viia tõsise haiguseni.

Liigesehaigeid on maailmas miljoneid, kuid Agu Tamme sõnul oleks kõige olulisem üles leida need, kellel haigus võib edasi minna väga kiiresti.

Lisaks Eestile on projektis osalemas veel 8 ülikooli ja 7 tehnoloogiafirma spetsialistid Šveitsist, Rootsist, Saksamaalt, Hollandist, Austriast ja Kanadast.

• Tweet