Elu viiruste keskel

"20–30 eri tüüpi viirust kükitab igas inimeses," pakub Andres Merits, Tartu Ülikooli rakendusviroloogia professor. "Ja kõik neist pole kaugeltki kahjulikud. Viirus ei oota tingimata hetke, et haiget teha."

Isegi läbinisti terve inimene on erinevaid viiruseid otsast otsani täis Viirused võivad peremeesorganismile koguni kasulikud olla.

"Osa herpesviirusi toimivad organismile veidrate ärritajatena, mis hoiavad immuunsüsteemi kõrgemas valmiduses," ütles viroloog Andres Merits Õhtulehele. Katsetades on teadlased täheldanud, et hiired, kes pole herpesviirusega nakatunud, vannuvad mõnele koledale bakterile, näiteks katku omale, kiiresti alla. Need närilised aga, kelle kehas herpesviirus immuunsüsteemi piitsutab – hoiab organismi kaitsemehhanismi pidevas ärkvel- ja valmisolekus –, saavad aga sageli ka katkutekitajast võitu.

Organismi – näiteks inimese – ja viiruse kooseksisteerimist ei tõtta professor Merits just sümbioosiks nimetama, aga "viirustel on oma osa organismi töös, ehk isegi olulisem osa, kui me oskame arvata".

Viiruseid leidub kõikjal

Kui kõik maailma viirused kaalu peale hunnikusse laduda, deklareeriks tabloo tulemuseks 3–4 miljardit tonni. See on päris suur kogus, arvestades, et üks viiruse partikkel – näiteks üks konkreetne gripiviiruse "indiviid" – on kergem kui kerge.

Sõnaga – maailm on erinevaid viiruseid korgini täis. Iseäranis palju leidub neid ookeanis, kus viiruste arv võib ulatuda miljardini milliliitri vee kohta.

See ei tähenda, et ujudes ookeanivett lonksanud inimene jääks tingimata haigeks. Suure tõenäosusega ei juhtu temaga midagi, sest enamik ookeanis alla neelatud viirustest on merevetikate ja bakterite omad ning inimeses ei mõista nad midagi peale hakata.

Tõsi, pahandus hiilib majja, kui ujumiskoha lähedal juhtub olema katkine reoveejaam. Siis võib merevett rüübanu saada endale tõesti näiteks A-hepatiidi. Indias jõevett juues võib minna veel halvemini – võib saada E-hepatiidi. Aga võib saada ka noroviiruse – kui viimane istutab nakatunu tükiks ajaks kemmergusse, siis hepatiidiviirused närivad haige maksa nii et ribad järel. (Mitmeid selliseid hepatiidiviiruseid on komme veest välja sõeluda ja endasse koguda näiteks austritel ja merekarpidel, nii et molluskitega maiustama asudes tasuks olla kindel, et loomad on kasvanud puhtas vees.)

Ega teadlased viirust väga selgelt defineerida oska, peamiselt seepärast, et paari lausega ei anna viiruse olemust piisavalt täpselt kirjeldada. Laias laastus on kokku lepitud, et viirus pole elusorganism, ta sisaldab juppi pärilikkusainet – kas DNAd või RNAd –, mis peab enda paljundamiseks (ja selle läbi teinekord ka kurja tegemiseks) tungima mõnda rakku ja kaaseksisteerima või mõnel juhul isegi ühinema sealse pärilikkusainega. Väga sageli ei saa rakk arugi, et tema tuumas on peidus viiruse genoom, sest pärilikkusaine – kama, kas inimese või näiteks B-hepatiidi oma – on kokku laotud samadest ehitusklotsidest.

Meenutame: pärilikkusaine koosneb nukleotiididest, mida lämmastikaluse järgi tähistatakse DNAs tähtedega A, C, G, T. RNAs on tümiini (T) asemel uratsiil (U). Viiruse (nagu ka organismide) pärilikkusaine komplekt ehk genoom näeb välja justkui nelja eri värvi legoklotsidest kokku laotud unikaalse mustriga torn. Või siis nagu tekst, mille kirjapanemiseks on kasutatud nelja tähte.

Kogu hirmuäratava HI-viiruse nukleotiidne järjestus mahuks lahedasti ära ühele Õhtulehe leheküljele: kindlas järjekorras näeks seal 9000 korda tähti

A, C, G, U. Inimese genoom, muide, on umbes 6 miljardit nukleotiidi pikk. Sellest, kuidas niisugune jupike nagu HIV suudab suures inimese genoomis sedavõrd palju pahandust teha, ei saa keegi täpselt aru.

Inimese rakkudes kükitavad viirused

Osa viiruseid ei sisene isegi rakutuuma ja leiavad kõik endale vajaliku tsütoplasmast. Teised, nagu HI-viirus, peavad selleks, et nad saaks tööle hakata, sulanduma nakatunud organismis kromosoomi ja laskma raku tavapärastel mehhanismidel ennast paljundada ning enda dikteeritud valke toota. Sageli rakku sattunud viirused aga ei kiirusta end mõnda kromosoomi suruma. Viirus kükitab lihtsalt mõne kromosoomi lähedal ja ootab mingit ainult talle teadaolevat tingimust, et tööle hakata. Selliseid vaikselt passivaid viiruseid on ka terves inimeses vähemalt paar-kolmkümmend.

Professor Andres Merits alustab loetelu: "Herpesviiruseid on inimesel kokku teada üheksa, millest seitse on väga tavalised – nakatunud on kaugelt rohkem kui pool inimkonnast." Herpesviiruste hulka kuulub ka tuulerõugeviirus, mis jääb pärast tuulerõugete läbipõdemist organismi alles ja võib halva õnne korral avalduda hoopis uue haigusena – vöötohatisena. See on ebameeldiv tõbi: ümber kõhu moodustub punnvillidest vöö.

Miks tavaline ohatis aeg-ajalt välja lööb, pole täpselt teada: vahel on põhjuseks stress, vahel mõni külmetushaigus.

Teine suur grupp viiruseid, mis igaühes meist passivad, on polüoomiviirused.

"3–4 tuntud polüoomiviiruse kõrval on tõenäoliselt ka terve kari senitundmatuid," pakub Merits. Et enamik neist lesivad vaikselt rakus ja midagi silmatorkavat korda ei saada, on neid raske ülearu täpselt uurida.

"Üks polüoomiviirus on küll seotud väga raske komplikatsiooniga, mis tekib immuunpuudulikel inimestel," märgib Merits. "Ta põhjustab haiguse, mis meenutab natuke Sclerosis multiplexi ja mis on umbes neljal protsendil aidsihaigetel otseseks surmapõhjuseks."

Papilloomviirus võib tekitada vähki

Veel on igas mehes-naises-lapses mitu erinevat adenoviirust. "On teada üle viiekümne erineva adenoviiruse," räägib Merits.

Võimalik, et kõige rohkem on meis papilloomviiruseid. "Neid on üle 150 erineva ja mõni kindlasti kuskil leidub," pakub Merits. "Peaaegu alati on nad seotud epiteelidega, tekitades teinekord nahale tüükaid ja näsasid, mõne aja möödudes leiab immuunsüsteem näsa aga üles ja lööb viiruse minema. Seni kuni immuunsüsteem töötab, enamik papilloomviirusi probleeme ei põhjusta. Erandiks on nõndanimetatud kõrge riskiga papilloomviirused, mis võivad põhjustada epiteelivähke, iseäranis emakakaelavähki."

Veel leidub suure tõenäosusega igas inimeses mõni parvo- ja TT-viirus. Mida nad täpselt teevad, pole teada.

"Kuidas saab üldse öelda, mida põhjustab viirus, mida kannab 90 protsenti inimestest? Talle võib kirjutada kraesse ükskõik millise haiguse," muigab Merits. Korrates veel kord, et inimese viirusepagas on tõenäoliselt märksa suurem, sest paljusid viiruseid, kes teadaolevalt suurt häda ei tekita, pole osatud tähele panna.

Praegu on kohal kolm grippi

• Tweet