02.10.2009 18:07
Enamik sel sajandil sündinud lastest elab saja-aastaseks
Uue uurimuse kohaselt saab enamik sel sajandil rikastes
riikides sündinud lastest tähistada ka enda sajandat sünnipäeva.
Inimese keskmine eluiga on viimase sajandi jooksul mitmekümne
aasta võrra pikenenud ning üllataval kombel ei ole näha trendi aeglustumist.
Ajakirjas Lancet ilmunud artiklis kirjutavad teadlased, et keskmise vanuse
edasine tõstmine on võimalik, sest vananemisprotsesside kiirust saab
modifitseerida.
James Vaupel Max Plancki instituudist uuris koos Taani
kolleegidega 2004. ja 2005. aastal avaldatud vananemisprotsesside kohta käivaid
uuringuid. Teadlased leidsid, et oodatav eluiga tõusis arenenud riikides
pidevalt ning on praeguseks juba ületamas piiri, mida varem võimalikuks peeti.
Kõrgeima keskmise elueaga inimesed elavad Jaapanis ning enam kui pool sel
aastal oma kaheksakümnendat sünnipäeva tähistanud jaapani naistest usutakse
elavat ka kümne aasta möödudes, kirjutas AP.
„Edasiminek
meditsiinis ning tervislikumad elutingimused on vananemisprotsesse
märkimisväärselt aeglustanud ning vaidlustanud seisukoha, et inimese elueal on
fikseeritud lagi, mida ei saa ületada,“ ütles vananemisekspert David Gems, kes
äsja avaldatud uurimuse autorite hulka ei kuulu. Gems üritab ravimite abil
pikendada hiirte eluiga ning usub, et tema tööst on tulevikus kasu ka inimeste
eluea pikendamisel.
„Laborikatsed näitavad, et isegi väga väike
vananemisprotsesside aeglustamine omab inimese tervisele tugevat kaitsvat
efekti,“ lisas ta. „Üksainus vananemist aeglustav tablett võiks tõrjuda tervet
rida haigusi, mis kõik kipuvad ründama inimesi vanemaks saades.“
Heaoluriike kimbutavad küll varasemast ägedamalt
südamehaigused, diabeet ja vähk, kuid paremad ravimeetodid ja ravimid suudavad
nende haiguste käes kannatavate inimeste eluiga märkimisväärselt pikendada.
Rasvumisepideemia näib praeguse seisuga siiski peamise probleemina, mis
takistab inimestel väga kõrge vanuseni elamast.
Kasvav keskmine vanus toob tõenäoliselt kaasa mitmeid
olulisi muudatusi elukorralduses. Ilmselt ei ole mõeldav, et inimesed lähevad
kuuekümnendates eluaastates pensionile ja elavad seejärel veel nelikümmend
aastat. Sellist süsteemi ei jõuaks töötav osa ühiskonnast ülal pidada.
Pensioniea märgatav tõstmine on seega paratamatu, ehkki see on pikk ja valuline
protsess.
Kuna ühiskond liigub ka üha enam ühe inimese maksimaalse potentsiaali
ärakasutamise suunas, siis võib eeldada, et tööturul osaleb vähemalt osalise
koormusega edaspidi senisest veelgi suurem osa juba pensioniea ületanutest, nii
et sajandi keskpaigaks ei pruugi 90-aastane töötaja olla enam haruldus.