Inimese eluiga pikeneb 800 aastani?

Geenimanipulatsiooni abil õnnestus teadlastel pikendada organismi eluiga kümme korda. Kui samasugune eluea pikendus läheks korda ka inimese puhul, võiksid inimesed ühel päeval elada 800 aastani. Oleks see üldse võimalik?

Lõuna-Calfifornia ülikooli teadlane Valter Longo usub, et 800-aastaseks elav inimene on täiesti võimalik. Tegelikult isegi vältimatu. Tema juhtimisel töötanud töörühmal õnnestus pärmseene eluiga pikendada 10 nädalani või isegi enam, kirjutas The Independent. Tavaliselt elab see pagaritöökodades ja õlletehastes kasutatav seen vaid nädala.

Nüüd kustutati pärmseene genoomist kaks geeni - RAS2 ja SCH9, mis põhjustavad pärmil vananemist ning inimestel vähki. Lisaks geenimanipulatsioonidele pandi pärmid kalorivaesele dieedile. Tulemusi kirjeldav artikkel ilmub sel nädalal ajakirjas Public Library of Science Genetics.

Muidugi ei saa teha ühest järeldust, et pärmseene puhul õnnestunu annab sama tulemuse ka inimese puhul. Kuid Longo on kindel, et tema töös on otseseid seoseid inimeste vananemise ja pikaealisusega.

„Kui me saame teada, mis mehhanismid peituvad pikaealisuse taga, siis on seda teadmist võimalik kasutada inimorganismi kõigi rakkude puhul,” ütles Longo. Kuid ta tunnistas, et eesmärk – 800 aastat elav inimene - on hetkel veel väga-väga kaugel. „Ilmselt pole väga keeruline elada 120-aastaseks ning olla terve. Arvan, et kunagi on võimalik, et inimesed elavad 800 aastani, sest organismi elueal pole ülempiiri.”

Enamus gerontolooge, kes uurivad vananemist, peavad selliseid väiteid ketserlikeks. Üldlevinud arvamuse kohaselt on inimese maksimaalne eluiga 125 aastat. Maailma vanim inimene, kelle vanus oli korralikult dokumenteeritud, Jeanne Calment suri 122 aasta ja 164 päeva vanusena. Ta oli üks väga vähestest õnnelikest, kes jõudis välja inimese eluea ülempiirini.

Briti gerontoloog Robin Holliday kummutab oma uues raamatus „Ageing: The Paradox of Life” (Vananemine: Elu paradoks) kõik väited, mis uljalt räägivad sajandeid kestvast elust või võimalusest näha tuhandendat sünnipäeva.

„Kuidas saab nii väita?” kirjutab Holliday. „Esmalt tuleb ignoreerida kõike, mida on vananemist uurivad teadlased varem kirjutanud. Teiseks tuleb vältida kogu seda infot, mida teatakse inimese vananemisega seotud haiguste kohta. Kolmas eeldus on, et tüvirakuteraapia ning teised tehnoloogiad võimaldavad inimese kahjustunud kehaosi asendada või remontida.”

Holliday sõnul kuuluvad jutud sajandeid kestvast elust ulme valdkonda. „Surm hiljemalt 125-aastaselt on vältimatu,” ütles ta.

Kuid Longo töö näitab, et eluea kümnekordistamine on võimalik, vähemalt pärmseentel.

Kalorite kärpimine on olnud abiks mitmete organismide eluea pikendamisel: alates pärmist ja ümarussidest kuni äädikakärbeste ja hiirteni. Samas pole teadlased kindlad, kas kalorikärbe inimese menüüs võimaldaks pikendada ka inimese elu. Kindel on vaid see, et liiga kalorirohke toit toob kaasa ülekaalulisust ja diabeeti.

Bioloogide arvates toimib kalorikärpe mõju järgmiselt: organism väldib nälja piiril energia kulutamist ega hakka paljunema, kõik liigne lülitatakse välja ning keskendutakse vaid eluspüsimisele, lootes tulevikus paremate aegade saabudes edukamalt järglasi saada.

Loomade puhul on märgatud kahte erinevat elustrateegiat: ühel juhul püüd olla lühikese eluea jooksul võimalikult viljakas, teisalt pikk eluiga ning madal sigivus.

Hiired näiteks kasutavad suure osa ressurssidest sigimisele, aastas toob hiir ilmale mitmeid pesakondi. Samas elab loomake vaid mõne aasta. Hiirtega suuruselt võrreldavad nahkhiired sünnitavad aastas 1-2 poega, kuid elavad 30 aastat või isegi kauem.

Küsimused, miks peaaegu sama suurte loomade puhul on elueas nii suured erinevused ning miks mõned loomad vananevad kiiremini, on olnud õhus juba aastakümneid.

Geenide abil on võimalik eluiga pikendada, kuid siit kerkib küsimus: miks pole see alati nii. Miks me üldse vananeme? Miks ei ela inimene igavesti?

Üks teooria, mille lõi 1970ndate lõpus Newcastle’i ülikooli professor Tom Kirkwood püüab neile küsimustele vastust leida. Ta väidab, et geenid võivad organismi eluiga pikendada, kuid siin tuleb jälgida pikendatud elu hinda ja võimalikku kasu. Keha saab pidevalt kahjustusi, mida on võimalik parandada, kuid ühel hetkel jõuab siiski kätte hetk, kus parandamine enam ennast ära ei tasu. Nii nagu vana auto on ühel hetkel on mõistlik saata lammutusse, tasub ka keha maha kanda. Elu jätkub järgmise põlvkonna organismis, mis on noorem ja tervem.

Valter Longo pakub välja ka teise teooria, mis paneb nii mõnegi teadlase endal juukseid peast katkuma. Ta arvab, et vananemine on lihtsalt elu jooksul toimunud kulumise kõrvalprodukt, ühtlasi on siin tegu geneetilise programmiga, mille eesmärk on saada lahti vanadest, et teha ruumi noortele.

Pärmiseene peal tehtud geenieksperimendid näitavad tema sõnul, et vananemine on loodusliku valiku poolt geneetiliselt programmeeritud protsess. „Vananemine on programmeeritud ja altruistlik. Organismid, mida me oleme uurinud, surevad palju varem, kui nad peaksid. Nad surevad, et jätta toitained populatsiooni seas sündinud järglastele, kes on suudavad paremini kohaneda ja kasvada.”

Kui sama peab paika ka inimeste puhul, siis surevad paljud inimesed palju varem kui peaks. „Inimese programmeeritud vananemine on üks võimalus. Me ei tea, kas see ongi nii. Kuid kui vananemine on pärmi puhul eelprogrammeeritud, siis pole võimatu, et ka inimesel on see nii.”

Valter Longo väidab, et seni pole keegi suutnud ümber lükata tema ideed eelprogrammeeritud surmast. Aga samas võib see idee olla nii ketserlik ülejäänud teadusest ülemäära kauge.