Kuidas tõsta Eesti keskmist eluiga?

Kui Eestis õnnestuks ära hoida kõik välditavad surmajuhtumid, võiks Eesti elanike keskmine eeldatav eluiga pikeneda 2,7 aasta võrra.

Välditavate surmajuhtumite arv 100 000 elaniku kohta vähenes aastail 2000-2009 algselt 244-lt juhult aastas 159 välditava surmani aastas. See langustempo oli kiirem kui üldine suremuse langustempo, selgub Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas äsja doktorikraadi kaitsnud Taavi Lai uuringutest.

Siiski kaotas Eesti rahvastik näiteks 2002. aastal enneaegsete surmade ja haiguste tõttu vähenenud elukvaliteedi tõttu ühtekokku 446 361 eluaastat.

Meestel oli kaotuse põhjuseks enneaegsed surmad, naiste puhul elu jooksul põetud haigused. Tervisekaotuse põhjustajate esirinnas on südameveresoonkonna haigused ja kasvajad, järgnevad surmavad vigastused ja luu-ja lihashaigused, mis halvendavad väga tõsiselt haigete elukvaliteeti.

Ajakiri Universitas Tartuensis avaldas intervjuu Taavi Laiga. Novaator avaldab selle lühendatult.

Missugune on kõige parem viis rahvastiku tervise mõõtmiseks?

Tervisepoliitika, riigi arengu ja võimekuse seisukohast on viimastel aastatel oluliseks muutunud summaarsed tervisenäitajad, mille eesmärk on teadvustada kahju, mida haigused ühiskonnale toovad. Viimasel paaril aastakümnel kõige levinum ning ka minu doktoritöös kasutatud lähenemine põhineb  haiguskoormuse ehk tervisekaotuse metoodikal. See tähendab, et kokku arvestatakse enneaegsest suremusest ja elu jooksul vähenenud elukvaliteedist tingitud ajakaotus. Seeläbi näeme rahvastiku tasemel, kui palju eluaastaid on kaduma läinud ning saame aimu sellest, kui palju rohkem oleks inimesed võinud ideaalse tervise korral panustada nii oma eraellu kui ka riigi ja ühiskonna arendamisesse tervikuna. Oleks vale öelda, et see on kõige parem või ainuke viis rahvastiku tervise mõõtmiseks, aga summaarsed tervisenäitajad annavad lisavaate, mida suremuse ja haigestumuse näitajad eraldi võetuna ei võimalda.

Ehk siis tervise hindamisel pole tähtis mitte see, millal inimene sureb, kuivõrd just aktiivsed eluaastad?

Jah, need aastad, mida ta kasutada saab. See, millal inimene sureb, on ka loomulikult oluline. Tähtis on meie enda ideaalnägemus sellest, kui kaua inimene üldse võiks elada. Mina oma töös olen enneaegsete surmade tõttu kaotatud eluaastate arvutamiseks kasutanud Eesti keskmist vanuse- ja soospetsiifilist eeldatavat eluiga. Kui meie ühiskonnas oleks ühine kokkulepe ja eesmärk, et kõik inimesed võiksid elada saja-aastaseks, siis võiks tervisekaotust arvutada näiteks sellisest ideaalist lähtuvalt.

Siiamaani väga palju uuritud mitmesuguste haiguste põdemise raskust ja nende haiguste ulatust. Taas on üheks põhimõtteliseks küsimuseks, milline on ideaalne tervis. Teame igapäevaelu näitel, et kui meil on nohu, siis segab see meie elu suurel määral. Samas põeb nohu väga palju inimesi. Hoolimata sellest, et haigus pole raske, avaldab see ühiskonnale ja rahvastikule kui tervikule tahes-tahtmata mõju. Tervisekaotuse metoodikas on haiguse raskuse ja leviku mõjud samuti arvesse võetud ning enneaegse suremuse kaotusega kokku pandud, et teada saada haiguste terviklikku mõju rahvastiku toimetulekule ja saavutusvõimele.

Mida tähendab rahvastiku tervises välditava suremuse mõiste, mida te ka uurisite?

Tervisekaotus räägib sellest, kui palju me üldse eluaastaid kaotame. Selleks, et rahvastiku tervist parandavaid tegevusi planeerida, peaksime teadma, kus meil on üldse võimalik midagi muuta, et enneaegset suremust ära hoida. Välditav suremus koosneb ühelt poolt ennetustegevuste kaudu välditavast suremusest ning teiselt poolt tervishoius tehtavate sekkumistega ära hoitavast suremusest.

Enne, kui poliitikud saavad tegevust planeerida ja raha anda, peavad nad teadma, kas seda on üldse mõtet teha. See tähendab, kas ressursi paigutused võiksid põhimõtteliselt anda rahvastiku tervise paranemises mingi tulemuse. Välditava suremuse metoodika räägib sellest, kui palju mingite teatud tegevustega oleks võimalik rahvastiku tervist parandada või kui palju enneaegseid surmasid oleks võimalik ära hoida.

Missugused on rahvastiku tervisenäitajad teie doktoritöö põhjal?

Kõige esimene järeldus on see, et just Eesti meeste tervise parandamisel on kõige olulisem enneaegsete surmade vältimine. Naistel enneaegne suremus nii suur probleem ei ole, kuid naiste pikema eluea puhul kerkivad esile vananemisest tingitud krooniliste haiguste mõjud.

Meil räägitakse palju suremusega seotud klassikaliste näitajate poolt esile tõstetavatest haigustest, nagu südame-veresoonkonna haigused, kasvajad ja vigastused. Samas ei räägita eriti palju sellest, et järjest rohkem on rahvastiku oodatava eluea pikenemisega seotud haigusi, nagu näiteks kroonilisi liigese- ja lihasehaigusi. Vananemisega seotud haigused muutuvad Eestis üha suuremaks tervisekaotuse allikaks.

Meil on sõnastatud eesmärk, et aastaks 2020 võiks Eesti rahvastiku keskmine eeldatav eluiga olla umbes 80 aastat. Kui kogu tervishoiusüsteem töötaks perfektselt ja inimesed järgiksid ravijuhiseid ideaalselt, siis oleks 2009. aastal kõigi välditavate surmade ärahoidmisel sellest eesmärgist pool saavutatud, ehk üle kahe eluaasta. Meil on olemas võimalused rahvastiku tervise kiireks parandamiseks ning see on oluline sõnum poliitika kujundamisele.

Tervisepoliitika seisukohalt on tähtis ka see, et kui Eestis on välditav suremus suur sarnaselt üldise suremuse suhteliselt kõrge tasemega, siis välditava suremuse osakaal üldsuremusest on teiste OECD maadega võrreldav. See tähendab, et meie tervishoiusüsteem on suhteliselt tõhus, aga inimeste tervisekäitumuslik pool, nagu alkoholi liigtarvitamine, on üks suur valdkond, mis hoiab meid rahvastiku tervises maksimaalsete ideaalide saavutamisest tagasi. Ühe uuringu järgi oli 2006. aastal Eestis otseselt või kaudselt alkoholi liigtarvitamisega seostatav umbes kaks tuhat surma. Samal ajal oli Eestis veidi üle 17 000 surma üldse kokku.

Seega  töö alkoholi liigtarvitamise vähendamiseks peaks olema üks tervisepoliitika prioriteete.  Samas on viimased aastad olnud väga positiivsed, alkoholi tarvitamine on vähenenud. Võimalikuks murekohaks, mida ka poliitikud ja teadlased on ajakirjanduses väljendanud, on see, et me täpselt ei tea, kui palju alkoholitarbimise langusest on pandav sekkumiste tugevnemise ja kui palju majandussurutise arvele. Kui majandus hakkab uuesti tõusma, siis me ei tea, mida teeb alkoholi tarvitamine. Kui see uuesti suureneb, siis võib-olla peame mingil hetkel tõdema, et rahvastiku tervis hakkab uuesti halvenema. Tulevikus, kui majandus uuesti kasvama hakkab, muutub alkoholipoliitika ja üldse tervisekäitumise tegevuste planeerimine taas olulisemaks.

Miks on alkoholi liigtarvitamine Eestis ikkagi nii populaarne?

Mina seda ausalt öeldes väga põhjalikult uurinud ei ole. Puhtalt isiklik arvamus on see, et majanduse kiire kasvu ajal suurenesid tunduvalt võimalused alkoholi osta. Konjunktuuriinstituudi uuringud on näidanud, et 2000ndate alguses olid viinaliitrid, mida sai ühe keskmise palga eest osta, suhteliselt tagasihoidlikud, eriti võrreldes näiteks 2007 aasta võimalustega. Kuna majandustõusu ajal palgad kasvasid kiiremini kui alkoholihinnad, siis inimeste võimalus alkoholi osta ja tarvitada kasvas kiiresti.

• Tweet