Kuidas vähk meid tapab?

Rakubioloogia professor Toivo Maimets täpsustab õnne olemust: "Sinu individuaalne areng peab olema hea: rakud peavad elama harmoonias omavahel ja väliskeskkonnaga."

Vähk on haigus, mis saab alguse ühest ainsast rakust – kui too otsustab millegipärast hakata elama nii-öelda oma elu: asukoha ja ülesande järgi peaks ta arenema näiteks naharakuks, aga kasvab hoopis millekski muuks.

Inimese kehas on ümmarguselt 50 000 000 000 000 (5 × 10 astmes 13) rakku. Igaühel neist on oma kindel funktsioon ja selle täitmiseks vajalik arengutee.

"Rakk võib minna lolliks lõpmatul arvul viisidel, aga õigesti elab ta ainult ühtemoodi," illustreerib professor Toivo Maimets, kuidas igal sekundil, igal sammul võib raku töösse lipsata sisse mingi viga, mis hullemal juhul paneb alguse kasvaja tekkele.

"See on kõige suurem ime maailmas, et enamasti arenevad rakud õigesti ja ühestainsast rakust saab inimene," tunnistab Maimets.

Vaba radikaal laamendab

Veel kord: vigu raku töös juhtub iga päev ja hästi palju ning vähemalt osa vigade tekkimist ei saa inimene mitte kuidagi ära hoida.

"Kui me ka sööme õigeid asju, kui me Tšernobõlile lähedale ei lähe ja hoiame ennast kõikide pahade asjade eest, siis sünnist surmani töötavad meie vastu oksüdatiivsed protsessid," alustab Maimets. Selle loo juured juhatavad meid aega, kui meie esiisade kauged esiisad ronisid veest välja, ajasid selgroo sirgu ja hakkasid õhku hingama.

Selgus, et õhku hingates saab näiteks kiiremini joosta: kas siis jälitada või pageda. Aga kiirusel oli ka oma hind: hapnikul põhinevate protsesside käigus satub meie organismi vabu radikaale, mis on ääretult reaktsioonivõimelised ühendid – reageerivad kõigega, mis vähegi naabrusesse satub. Vaba radikaal on nagu pisike poiss pargis, kellel on pissihäda: ta teab, et nii ei ole ilus, aga ta ei jõua kaugemale kui esimese põõsani.

Kuidas rakk lolliks läheb?

Kui "esimeseks põõsaks" juhtub olema raku tuumas asuv DNA, reageerivad vabad radikaalid DNAga ja lõhuvad selle ära. Rakul on küll terve rida vastumeetmeid: DNAd saab parandada ja kui see ei õnnestu, suudab vahel organism öelda rakule: "Sa oled katki, sure ära!"; aga alati vigast DNAd ei märgata. Ja vigase pärilikkusainega rakk võib hakata arenema omasoodu.

See on üks võimalus, kuidas mingis koes võib alguse saada kasvajarakkude koloonia.

Vähirakke võivad tekitada ka konkreetsed DNA-lõigud – näiteks rinnavähi puhul on teada kaks mutatsiooni, millega kaasneb kordades suurem risk kasvaja tekkeks. Samuti võivad geene nii-öelda ümber ja ohtlikuks laduda viirused.

Aga oluliseks riskiallikaks kasvajarakkude tekkel on lihtne rakkudevaheline ja iseäranis rakusisene infovahetus.

See käib nii. Raku välispinnale maandub valk teatega näiteks naaberrakult: "Meie aeg on läbi, kooleme ära!" Biokeemiline protsess – ehk kuidas sinane sõnum jõuab raku pinnalt tuumani – meenutab telefonimängu. Rakus on terve rida keemilisi ühendeid, vaadeldaval juhul on nad enamasti valgud, kes sositavad saadud teadet järgemööda üksteisele edasi, kuni viimaks maandub uudis raku tuumas. Ja iga selle sosistamise ajal võib keegi midagi valesti kuulda või valesti mäletada. Nii et sõnumist "aeg oleks kärbuda" võib saada tuuma jõudes korraldus: "Jagune, kuidas jaksad!"

"Neid kombinatsioone, mis kõik võib raku välispinnale jõudnud sõnumi edasisosistamisel valesti minna, on umbes 200," teab Maimets. See tähendab, et rakul on paarsada võimalust hakata valesti kuuldud korralduse tõttu arenema omapäi, muutudes viimaks kasvajaks. Ehk siis: molekulaarses mõttes – tekkemehhanismi järgi – on vähk mitusada haigust.

Ahjaa, esile saab tuua ühe suure süüdlase. "50 protsendil kasvajatest on info valesti edasi öelnud valk p53, tema on tsentraalne valetaja," dotseerib Maimets.

Tüvirakud – vaikselt tiksuvad pommid

Kui spermatosoid on munaraku viljastanud, kasvab sellest kiiresti hulk tüvirakke – rakke, mis suudavad areneda kõiki tüüpi rakkudeks, mida organismis iganes vaja läheb.

Ka täiskasvanud organismis on tüvirakke: näiteks soolestiku epiteel vajab alatasa uuendamist, sest igapäevane leib kratsib teda kogu aeg katki. Ja ajus on ajurakke tootvad tüvirakud; vereloomeks läheb vaja tüvirakke ja nii edasi.

Lisaks tüvirakkudele, millel on täiskasvanud organismis kindel ülesanne, leidub vahel siin-seal tüvirakke, mis millegipärast on omal ajal jätnud spetsialiseerumata ja õiget ülesannet neil pole. Vedeleb näiteks keset kopsurakke tüvirakk, ise kah täpselt ei tea, miks ta seal on. Passib niisama.

Ja siis läheb mööda mõni ensüüm või koputab keegi ärritav valk tüviraku uksele, see võtab kätte ning hakkab arenema... näiteks ajurakuks. Kujutate ette – keset kopsu hakkab kasvama aju, mis ei peaks seal üldse olema. Ongi kasvaja käes.

Kasvajate ravi teeb muu hulgas keeruliseks veel asjaolu, et suure osa kasvaja massist moodustavad küll valesse kohta kasvanud ja organismile üsna tüütud, olemuselt aga sageli süütu loomuga rakukesed. Vaid 0,1, vahel koguni 0,01 protsenti kasvajarakkudest on kurjad vähirakud, kes toodavad uusi vähirakke.

"Neid tuleb eraldi otsida, kultiveerida ja vaadata, mis aine spetsiifiliselt just neid tapaks," kirjeldab Maimets ülesannet, mis seisab teadlastel ees efektiivse vähiravimi leidmiseks.

Koloonia kasvab omapäi

Kui muidu on rakkude kasv ja paljunemine organismis rangelt kontrolli all, siis "hulluks läinud" rakud võivad areneda ning kasvada omapäi, sest organism ei oska neid pidurdada. Need rakud ei räägi ülejäänud organismiga sama keelt. Kui "lolliks läinud" rakud ka peaks kohtama regulaatorvalku, mis püüab neile öelda: "Ärge siin kasvage midagi!", ei saaks nad temast lihtsalt aru.

Lühidalt: organismi jaoks vigased rakud hakkavad paljunema ja rakumassi kasvatades mõnedes rakkudes viga suureneb ja süveneb, nad muutuvad iseäranis kurjaks.

Nagu iga koloonia, vajab ka vähikolle toitu ning selle hankimiseks vajalikku administratiiv- ja kommunikatsioonivõrgustikku. Organismis täidab neid ülesandeid veresoonestik. Kui kasvaja verd ei saa, ta kärbub. Paraku oskab osa kasvajaid soodustada veresoonestiku teket ja arengut. Nad ehitavad ise sillad, mida mööda saabub toit.

"Praegu uuritakse, kuidas takistada kasvajatesse veresoonte tekkimist, see on üks võimalus, kuidas vähi arengut takistada," kommenteerib doktor Tiiu-Liis Tigane.

Vähk hakkab levima

Ühel hetkel tekib kasvajarakkude koloonias muteerunud rakk, mis suudab tungida vere- ja/või lümfisoonestikku, reisida nende kaudu mööda organismi ringi ja kinnitada kanda mõnes koes. Seda nimetatakse metasteerumiseks ehk siirete andmiseks.

Kuni kasvaja ei ole veel siirdeid andnud, on võimalik patsiendile teha kuratiivset ehk tervendavat ravi. Metastaaside olemasolul haigust päris välja ravida enam ei saa, küll aga võib kergendada sümptomeid ja parandada patsiendi elukvaliteeti.

Annab vähk juba siirdeid, on aja küsimus, kus ta järgmisena pea välja pistab.

"Näiteks eesnäärmevähk annab sageli metastaase kusepõide, aga ka selgroogu," illustreerib doktor Tigane.

Mida varem vähk avastatakse, seda paremini saab teda ravida. Mida rohkem konkreetse vähi kohta informatsiooni on, seda täpsemat ravi saab rakendada.

Agressiivne vähk vajab karmi kätt

"On aeglase kuluga ja mitteagressiivseid vähke. Aga on ka agressiivseid, ning neid saab teatud markerite abil eristada," räägib doktor Tigane. "Agressiivne vähk vajab radikaalsemalt operatsiooni, agressiivsemat keemiaravi."

Nii keemia- kui ka kiiritusravi – mille eesmärk on tappa vähirakke – on viimastel aastakümnetel oluliselt paranenud. Näiteks saab hinnata, kas ja kuidas konkreetne kasvaja preparaadile reageerib.

Ka kiiritusravi puhul on võimalik suunata kiirguskiirte kimp täpselt vähikoldesse, jättes ümbritsevad koed terveks. Piltlikult öeldes: kui vanasti lükkas keset linna lagunevat maja lammutama sõitnud buldooser ümber ka kõik tee peale ette jäänud hooned, siis nüüd oskab ta manööverdada konkreetse objektini ja teeb ainult selle maatasa.

Ning ühe kasvaja – emakakaelavähi, mida põhjustab papilloomiviirus – vastu saab ka vaktsineerida.

Vähki on võimalik võita

Kui ka kardetud ja tihti surmaga lõppevale kopsuvähile saaks õigel ajal jaole, võiks teda üsna tõhusalt ravida, umbes nagu varakult avastatud rinnavähki. Paraku annab enamik kasvajaist endast teada siis, kui asi hakkab kurjaks minema – näiteks on kopsu normaalne kude asendunud suures osas juba vähirakkudega ja kops lihtsalt ei saa enam oma tööd teha.

Maovähk küll signaliseerib endast söögijärgse ebamäärase raskustundega. Aga saa sa nüüd aru, kas sinase ebamugava olemise põhjus on kasvaja, või oleks pidanud lihtsalt liudade taga piiri pidama.

Kord kasvaja leitud, on meditsiiniline jälgimine ja sekkuminegi vältimatud, aga vähist – kinnitab doktor Tigane veel kord – võib võitu saada. Tigane teab inimest, kellel opereeriti pahaloomuline kasvaja 40 aastat tagasi; keemia ja kiiritus käis otsa. Ning see daam käib siiani iga päev tööl.

"Psüühiliselt on vähk inimestele hirmutavalt mõjuv haigus," kalkuleerib Tigane. "Samas – kõige sagedamini surrakse südameveresoonkonna haigustesse. Aga kui kellelegi öeldakse, et tal on süda haige, siis nii suurde paanikasse kui vähi-diagnoosi puhul tavaliselt ei satuta."

Koguni imeline tervenemine on võimalik

Ravist loobuda pole mingil juhul mõistlik. Doktor Tigane mäletab oma arstitee algusest juhtumit, kus rinnavähki põdev naine keeldus operatsioonist, kuna ta oli turu peal kuulnud, et see võib lõppeda surmaga.

Kui ta viimaks taas arsti juurde jõudis, oli lootusetult hilja.

Vahel sünnib aga ka imesid.

"Meditsiinile seletamatu paranemine ei ole sage, aga seda on ette tulnud," möönab doktor Tigane. "Kui mina olin üliõpilane, tõi professor Rulli meile loengus niisuguse näite. Operatsiooni käigus selgus, et patsiendi kõhukelme on üleni vähikülvi täis – metastaasid. Haav suleti, sest teha ei olnud enam midagi.

Läks mööda kolm-neli aastat ja see mees tuli tänaval professor Rullile vastu. Professor ei uskunud oma silmi ja kutsus mehe uuringutele. Ning selgus, et ta oli saanud terveks! Miks? – keegi ei tea!"

• Tweet