Miks sõid Teise maailmasõja sõjalendurid palju mustikaid?

Tagasi

Edasi

Mustikas. Foto: Ain Raal

Foto:

Ammuste tähelepanekute kohaselt parandab mustikas hämaras nägemist. Nüüdseks on see väide ka teaduslikult põhjendatud ning teadlased üle maailma uurivad ravimtaimi aktiivselt, et nende rahvameditsiinist tuntud toimeid kas tõestada või ümber lükata.

Eestlased on tugevalt ravimtaimede usku, kinnitab Tartu Ülikooli farmakognoosia dotsent Ain Raal, kes on ravimtaimi uurinud 35 aastat. Tema hiljuti ilmunud raamat, 1000-leheküljeline entsüklopeedia maailma ravimtaimedest, tutvustab ligi 800 taime.

Raali üks esimesi kokkupuuteid ravimtaimedega oli tudengipõlves, kui tema kätte sattus saksa keelest tõlgitud käsikiri, kust võis lugeda, et mustikas aitab alandada veresuhkru taset. Selleks tuleb kevadel koguda lehtedeta või väikeste lehepungadega mustikavarsi ning keeta neist teed. Kuna noormehe emal oli veresuhkruga probleeme, otsustas ta rahvapärimust testida. «Korjasin mustikavarsi ja sundisin ema teed jooma. Kui ta mõne nädala pärast analüüsi läks andma, selgus, et huvitaval kombel on asi märksa paremaks läinud.»

Nüüdseks on selgeks tehtud ka, millised ained veresuhkru taset alandavad. «Meie analüüsid näitavad, et neid aineid on just mustikavartes umbes tuhat korda rohkem kui mustikalehtedes. See on üks näide, kuidas etnomeditsiinil on õigus, sest seal räägiti just vartest.» Huvi ravimtaimede vastu viis Raali arstiteadust õppima, kus tema esimeseks kursusetööks oli uurida kummelit Eesti rahvameditsiinis.

Millest teie tollane töö kummelist rääkis?

Maailmas on kasutusel valgete keelõitega teekummel, mida looduslikult kasvab Eestis vaid paiguti. See-eest on meil väga levinud lõhnav kummel. Lõhnav kummel on küll teekummeliga samast perekonnast, aga kuidagi alavääristatud, seda oli ka vähe uuritud.

Kirjandusmuuseumis leitavast rahvapärimusest selgus kaks huvitavat asja. Esiteks ei teinud rahvas kahel kummelil suurt vahet. Seega võis oletada, et äkki ei ole ka nende toimel vahet. Teine asi oli see, et ei nopitud vaid õisikuid, mis on ju pisikesed ning mille korjamine on väga töömahukas, vaid sageli kasutati kogu taime maapealset osa. Nii võis järeldada, et on otstarbekas uurida, milline on toimeainete sisaldus kogu kummeli maapealses osas.

Selgus, et rahvameditsiinikogemused ongi tõesed – kahe kummeli koostis on tõesti väga sarnane ning lõhnava kummeli eri taimeosade koostis samuti. Uurisin seda nii keemiliselt kui ka loomkatsetega ning mõningatel juhtudel kliiniliselt. Kummelil on nii sees- kui ka välispidiselt põletikuvastane ja silelihaste spasme leevendav toime. Hiljuti tõestati kliiniliste katsetega ära ka kummeli rahustav toime, mis oli juba rahvameditsiinis sees, aga mina ei uskunud seda.

Kas etnomeditsiin peab enamasti paika või leidub seal ka üsna palju müüte?

Rahvameditsiinis on ka palju irratsionaalsust ja kohati lausa ohtlikku. Näiteks, et teatud asjade raviks tuleb süüa klaasipuru. Niisamuti on väga tugevalt sees maagilisus. Näiteks on nahahaiguste ravis kasutatud kasekoort. Esmapilgul kõlab hästi, aga tegelikult on kasekoorega haiget nahapiirkonda lihtsalt vajutatud ja arvatud, et haigus läheb kasekoore sisse ning kui koor ära põletada, siis kaob ka haigus.

Kas eestlased üldiselt usaldavad ja kasutavad ravimtaimi?

Absoluutselt. Eesti on selles osas kindlasti väljapaistev maa ja üks väheseid, kus ravimtaimed on müügil apteegis. Eestlasele tundub see iseenesestmõistetav, aga paljudes teistes riikides apteegist naljalt ravimtaimi ei leia.

Mu kolleegid sotsiaalfarmaatsia poolelt on korraldanud vastavaid uuringuid – on uurinud apteekrite hinnanguid, mis tulenevad apteegikülastajatega suhtlemisest. Üks Lõuna-Eestis tehtud uuring näitab, et kõigist apteegikülastajatest 76 prosenti tarvitavad kas sageli või aeg-ajalt ravimtaimi või taimravimeid. Efektiivseks peab ravimtaimi 73 protsenti küsitletutest.

Millistel puhkudel inimesed kasutavad ravimtaimi?

Sõltuvalt taimest, kas leevendamiseks, ravimiseks või ennetamiseks. Näiteks punane siilikübar on väga moes, paljud inimesed kasutavad seda ennetavalt, kui hakkab tulema külmetushaiguste periood, et immuunsüsteemi tugevdada. Kui tulevad pingelise vaimse töö perioodid, turgutatakse end ženšenniga.

Ravimtaimi tuleb enamasti vaadata kui toetavaid vahendeid. Minu käest küsitakse sageli umbes nii, et teie uurite neid ravimtaimi ja teie vist küll ei võta kunagi ühtegi tabletti, mille peale ma vastan, et ega ma loll ei ole, muidugi võtan. Kui näiteks pea valutab ja pean minema loengut pidama, ei hakka ma teed löristama, vaid tahan, et peavalu lakkaks. Meil on eri tööde jaoks erinevad vahendid, kord vajame üht, kord teist, ka ravimtaimi tuleb tarvitada vastavalt olukorrale.

Kuidas suhtuvad ravimtaimede kasutamisse teiste riikide inimesed?

See sõltub piirkonnast. Näiteks Saksamaa on pikkade taimravi traditsioonidega, seal on ka palju tööstusettevõtteid ja uurimiskeskusi, mis selle valdkonnaga tegelevad. Sama võib öelda Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia jt riikide kohta. Idamaadest või Aasiast ei maksa rääkidagi, suur osa Hiina meditsiinist sisaldab taimsete ravimite kasutamist. Suhteliselt tagasihoidlikult kasutatakse taimseid ravimeid Põhjamaades, eelistades nendele pigem nn klassikalisi ravimeid ja kui taimseid vahendeid kasutatakse, siis tüüpiliselt ikka tööstuslike preparaatidena.

Ka see on oluline aspekt – kas me räägime piparmündilehtedest, mida inimene võtab aiast või ostab apteegist või räägime fütopreparaatidest. Põhjamaalased ja muidugi ka ameeriklased on mugavamad ja eelistavad tööstuslikke ravimpreparaate või toidulisandeid, eestlased aga ka ehedaid taimi.

Meenub üks juhtum. Tuttav käis Norras matkamas ja vaatas, et oh-hoo, mustikad! ning hakkas neid sööma. Teised hurjutasid, et mis sa teed, tundmatu taim, äkki on mürgine. Loodusest võõrandumine peab ikka kohutav olema.

Kas ravimtaimede kasutamise puhul saab rääkida trendidest?

Aeg-ajalt lähevad mingid taimed moodi. Näiteks hiljuti oli noni (india nonipuu) hullus. See on ka äärmiselt huvitav ja rariteetse koostisega taim, uurijale põnev objekt. Selle taga on mitu mehhanismi, üks on ilmselt igivana usk imeravimitesse. Küllap leidub ka firmasid, kes sellisele usule oma müügi üles ehitavad.

Kuna ravimtaimede n-ö üks jalg on rahva- ja teine teadusmeditsiinis, siis tuleb selget vahet teha, milline taime kasutusviis on rahvameditsiini- ja milline tõenduspõhine. Euroopa ravimiameti juures tegeleb ravimtaimede uurimisega spetsiaalne töörühm. Paljude taimede puhul on tehtud korrektsed kliinilised uuringud ning nende toime loetakse teaduslikult tõestatuks.

Kas Eestis leiduvad ravimtaimed on läbinud kliinilised uuringud ning saab öelda, milliste toime on tõenduspõhine?

Ei ole mõtet teha kliinilisi uuringuid eri riikide taimedega, sest need on küllaltki töömahukad ja kallid, aga tuleks uurida keemilise koostise tasandil. Selliseid uuringuid oleme teinud veerandsaja taimeliigi puhul.

Ametlik standardite kogumik Euroopa farmakopöa määratleb nõuded tööstuslikule toorainele. Need nõuded peavad olema täidetud, muidu taimsest toorainest ravimpreparaate valmistada ei tohi. Kui võtame need nõuded aluseks ja vaatame Eestis kasvavaid taimi, siis on pilt erinev. On taimi, mis on Eestis üsna kehva kvaliteediga, näiteks meie nõmmliivatee ja harilik pune. Kui need paar erandit välja jätta, on siinsete taimede bioloogiliselt aktiivsete ainete kompleks vähemalt sama hea või paremgi kui Euroopa teistes riikides.

Milliste Eesti taimede keemilist koostist te olete uurinud?

Oleme uurinud drooge, mis on siinsetes ravimtaimetaludes toodetud ja need on heal tasemel. Oleme vaatluse alla võtnud näiteks selliselt kultiveeritavad või looduses kasvavad taimed nagu teekummel, köömen, piparmünt, rohemünt, koriander, aedliivatee, raudrohi, koirohi, leeskputk, palderjan, nõmm-liivatee, pune, salvei, apteegitill jpt.

Taimede toimed on enamjaolt n-ö leebed. On ka erandeid, näiteks leesikalehed või pohlalehed. Põiepõletiku puhul mõjuvad need kaks taime väga tugevalt ja kiiresti. Nurmenukujuurte tõmmis on köha korral rögalahtistav ja väga tugev, nii et peab ettevaatlik olema, muidu võib see lõppeda iivelduse või oksendamisega.

Milliseid taimi te veel uurinud olete ja miks just neid?

Naistepuna oli vahepeal maailmas kolme enamtarvitatud taime hulgas koos ženšenni ja küüslaugupreparaatidega. Nimelt on naistepuna looduslik antidepressant. Neid preparaate tehakse liht-naistepunast, aga meil Eestis ja paljudes naaberriikides kasvab kandilist naistepuna. Meie etnomeditsiinis ei tehta neil kahel naistepunal vahet, kuigi nõukogude perioodil tohtis müüa vaid liht-naistepuna, kandilist naistepuna ei loetud üldse ravivaks. Aga juba siis tehti uuringuid ka kandilise naistepunaga ning nende koostisest on selgunud, et teatud erinevused küll on, aga mõlemad võiksid olla kasutusel.

Etnomeditsiinis viidatakse mõnede taimede puhul korjamisaja tähtsusele, kas ka see on leidnud teadusliku tõenduse?

Üldised seaduspärasused on olemas, näiteks piparmündi puhul on oluline, et see oleks korjatud õitsemise alguses, kui õied on nupus või alles puhkemas. Kui taim on juba täisõites või hakkab vananema, on toimeaine tase drastiliselt langenud.

Milliste uuringutega praegu tegelete?

Hiljuti määrasime C-vitamiini eri taimedes. See tulenes rahvapärimuslikust usust, et nurmenuku lehtedes on nii palju C-vitamiini, et kui üks leht ära süüa, siis on päevane C-vitamiini kogus käes. Selgus, et nurmenuku lehtedes on C-vitamiini palju, aga ainult värsketes lehtedes.

Kui lehed ära kuivatada, siis kolme kuu pärast alaneb C-vitamiini sisaldus mitu korda. Seevastu kibuvitsa viljadele kuivatamine halvasti ei mõju, ent kuivatama peab kõrgendatud temperatuuril 60–80 kraadi juures. See info tuli ka muide etnomeditsiinist, et kuivatamistemperatuur peab olema kõrge. Aga müüt on näiteks arvamus, et C-vitamiini saamiseks ei tohi teha tõmmist kuuma veega. Tegelikult võib isegi kas või 15 minutit keeta ja C-vitamiin ei kao kuhugi.

Üks huvitav ajalooline juhtum: kui oli Leningradi blokaad, siis olid kuuldavasti sealsed männid okastest tühjad. Sellega kaasnes väide, et männiokastest saab C-vitamiini, mis omakorda aitab ära hoida skorbuuti, mis oli tollal vaese ja ühekülgse toitumise tulemus. Huvi pärast me analüüsisime männi-, kuuse- ja kadakaokkaid ja C-vitamiini neis tõesti on, aga väga vähe. Skorbuudi ennetamiseks peaks väga suured kogused ära sööma.

Oleme tegelenud ka intrigeeriva teemaga – aias ilutaimedena kasvatatavate moonidega. Kõik on kuulnud unimagunast ja morfiinist ja tekib küsimus, et kas nendest ka kaifi saaks. Oleme eri aedadest kogunud proove, mida inimesed mõistavad moonide all ja praegu on uuringud veel suhteliselt algjärgus, aga päris kindlasti saab öelda, et nendes on morfiin täiesti olemas ja seda pole üldse mitte vähe. Tegelikult ei tohiks aedades unimagunat kasvatada, aga see on kuidagi isevooluteed läinud.

Need olid vaid mõned näited meie praegustest uuringutest. Ravimtaimede maailm kubiseb müütidest, mida tuleb jõudumööda murda. Müüt on tõenäoliselt seegi, et Briti kuningliku õhuväe lenduritele hämaras nägemise parandamiseks ohtralt mustikamoosi söödeti.

Artikkel ilmus ajakirjas Universitas Tartuensis.

• Tweet