Mõõdukas stress kaitseb vähi eest

Keerulisemas keskkonnas elavatel hiirtel on küll rohkem stressi, kuid see stress pakub kaitset vähi vastu, näitas värske uuring.

Stressi on tihti peetud tervist kahjustavaks ning mitmete haiguste puhul soodustavaks faktoriks, kuid mõõdukas stress ei pruugigi olla iseenesest halb.

Laborihiired, kel elupaigaks keerukam rohkemate suhtlus-, õppimis- ja liikumisvõimalustega keskkond, haigestusid harvem vähki ning suutsid vähktõvega ka edukamalt võidelda, selgub värskest uuringust, kirjutas Nature.

Mõõdukalt tõusnud stressihormoonide tase hoiab vähki kontrolli all, lülitades sisse molekulaarsed rajad, mis piiravad kasvaja arengut

Ameerika Ühendriikide ja Uus-Meremaa teadlased süstisid hiirtele nahavähi, melanoomi rakke.

Ühes rühmas olid hiired, kelle elukeskkonnaks olid suured puurid, kus peeti korraga 20 looma. Nende puurides leidus jooksurattaid ja hulganisti muid tegevust pakkuvaid mänguasju. Selle rühma hiirtel olid kuus nädalat pärast süsti saamist vähkkasvajad 80 protsenti väiksemad, kui tavalistes tingimustes kasvanud hiirtel.

Viimased elasid puuris viiekaupa ning nende puuris polnud selliseid liikumist ja õppimist võimaldavaid atraktsioone.

Tavalistes tingimustes hoitud hiirte rühmas arenesid kasvajad välja kõigil loomadel, võimalusterohkemas keskkonnas elavatest hiirtest 17 protsendil ei arenenud kasvajaid üldse. Katserühmas, kuhu kuulusid soolevähiga hiired, olid tulemused sarnased.

Ohio osariigi ülikooli neuroteadlase Matthew Duringi juhtimisel töötanud rühm avaldab tulemused ajakirjas Cell.

Keerukamate keskkonnatingimuste uuringud on keskendunud põhiliselt sellele, kuidas selline keskkond mõjub soodsalt ajule, kuid see uuring on avardanud valdkonna piire, näidates, et mõju on ka kasvajate arengule, ütles Rootsi Karolinska instituudi neuroteadlane Abdul Mohammed.

Kui Duringi rühm 2005. aastal sel teemal tööd alustas, siis oli mehel endal nahavähk, tema emal munasarjavähk ja üks lähedane sõber oli just surnud melanoomi tõttu. Teda hakkas huvitama küsimus, miks on vähktõve areng inimeseti nii erinev.

Põnevamas elukeskkonnas elavatel hiirtel oli mõnevõrra kõrgem stressihormoonide tase, kuid olulisim füsioloogiline muutus nende puhul oli hormooni – leptiini taseme langus. Leptiin mängib olulist rolli söögiisu reguleerimises. Blokeeritud leptiin oligi vähivastase toime käivitajaks.

Teadlased vaatlesid ka muutusi hiirte hüpotalaamuses – aju osas, mis reguleerib keha energiatasakaalu ning ühendab närvisüsteemi sisesekretsioonisüsteemiga. Ilmnes, et kahe nädalaga suurenes geen ekspressioon, mis kodeerib valku BDNF. Kui hüpotalaamuses lihtsalt suurendada BDNFi taset, siis annab see põhimõtteliselt sama vähivastase toime nagu elu keerukamate tingimustega puuris.

Rühm leidis, et tõusnud BDNFi tasemed olid seotud leptiinitaseme langusega rasvarakkudes, mida omakorda põhjustas stressihormoonide kõrgem tase.

Selleks, et olla kindlad, et hiirte kasvanud kehaline efektiivsus ei ole vähivastase efekti põhjuseks, tehti katseid hiirtega, kelle tavapuuris oli lisaks veel üks jooksuratas. Sellistes puurides kasvanud hiirte ajus ei olnud tõusnud ei stressihormoonide, BDNF-valgu tase ega olnud langenud ka leptiini tase.

Nüüd on töörühm arendamas geeniteraapilist ravimeetodit, kuidas BDNF-valku vähiravis ära kasutada ning uurimas ka leptiini omadusi veelgi lähemalt, saamaks teada, kui hästi sobib see hormoon vähivastase kaitse markeriks.

Mississippi ülikooli meditsiinikeskuse füsioloog John Halli sõnul ei saa hiirte paigutamist võimalusterohkematesse tingimustesse sugugi võtta üheselt, et hiired said paremasse puuri, tegelikult oli see loomadele suur väljakutse. Hiirte peal saavutatud tulemusi on võimalik üle kanda ka inimestele, viitas Hall aktiivse eluhoiaku võimalikele kasulikele toimetele.

• Tweet