Nemad olid esimesed

Ilmselt hakkas aids Aafrikas inimeste seas levima veel enne Esimest maailmasõda. Kuid maailmavallutuseks polnud aeg küps.

Tuli täita rida eeltingimusi. Juba 19. sajandi lõpus oli koloniaalses Aafrikas alanud suured muutused. Euroopa riigid asusid sinna rajama linnu, sadamaid ja istandusi. Seni hõimudena elanud aafriklased sattusid sootuks uude olukorda.

Meestetööd oli palju, kuid naistele ei leidunud suurt midagi. Ühtäkki oli kadunud ka kogukonna surve varakult abielluda.

Linnades lõi vohama prostitutsioon. Koos sellega levis piiramatult ka kogu suguhaiguste kaskaad, millele siis, enne antibiootikume, puudus tõhus ravi.

Just need kaasnevad suguhaigused tõstavad oluliselt HIV edasikandumise tõenäosust.

Uuringud on näidanud, et HIV-1 tüvi pärineb Prantsuse kolooniatest ekvatoriaalses Aafrikas, Ekvatoriaal-Guineast (toonane Hispaania asumaa) või Kamerunist, mis kuni 1916. aastani oli Saksamaa koloonia.

1960ndate algul varises koloniaalmaailm kokku. Maailm oli muutunud: meremehed reisisid riigist riiki, aga juba olid igapäevaseks muutumas ka pikad lennureisid.

Arvatakse, et 1960nda aasta seisuga võis Aafrikas olla umbes 4000 HIV-positiivset. HIVi ei märgatud, sest haiguse väljakujunemisele eelneb kümneaastane peiteperiood ning aids avaldub mitmesuguste haigustena, kuid nakkushaigustest polnud Aafrikas puudu ei siis ega ole praegu. Keegi ei osanud midagi kahtlustada.

Kaks esimest kindlalt kinnitust leidnud HIV-positiivset elasid mõlemad toonases Belgia Kongos, tänases Kongo Demokraatlikus Vabariigis.

1959. aastal võeti vereproov ühelt mehelt tänases Kinshasas, aasta hiljem on HIV säilinud ühelt samas linnas elanud naise lümfisõlmedest võetud koeproovis. Viirustüved olid erinevad, mis viitab, et nende evolutsiooniline ajalugu oli erinev.

Geenijärjestuste põhjal järeldavad teadlased, et nende mõlema tüve ühine eellane oli inimeste seas olemas millalgi 1902-1921 aasta kandis.

Esimene eurooplane?

Esimene väljastpoolt Aafrikat pärit aidsiohvri ümber valitseb paras segadus. David Carr, Briti mereväes teeninud Manchesteri trükkal seilas maailma meredel aastail 1955-57, kuid ei sattunud kordagi Aafrikasse. 1959. aastal pöördus ta Manchesteris arstide poole, kurtes, et tema nahal on juba kaks aastat olnud punased põletikulised laigud, lisaks tegid talle muret õhupuudus ja väsimus. Mees oli kiirelt kaotanud kaalu, ta kannatas öiste higistamishoogude ja kõrge palaviku käes.

Arstid kahtlustasid tuberkuloosi ja kuigi proovid tuberkuloositekitajat ei näidanud, määrati igaks juhuks tuberkuloosiravi. Olukord läks aina hullemaks. 1959. aasta augustis mees suri.

Lahkamisel tuli ilmsiks kaks ebatavalist nakkushaigust: tsütomegaloviirus – viirushaigus, mis tervetel inimestel ei tekita mingeid komplikatsioone, kuid nõrgestatud immuunsüsteemiga inimestel, näiteks keemiaravi läbinud vähihaigetel või aidsihaigetel võivad tekkida palavik, iiveldus, lihasvalud, kopsu- või maksapõletik ja silmade kahjustus. Lisaks sellele põdes mees kopsupõletiku harvaesinevat vormi, mille tekitajaks on bakter Pneumocystis pneumonia. Tol ajal oli selline kopsupõletik väga haruldane, kuid hiljem aidsihaigete puhul üsna tavaline.

Arstidele oli lugu enam kui mõistatuslik ning seetõttu säilitati koeproovid, et nende juurde hiljem tagasi tulla. 1990ndal aastal ilmus briti meditsiiniajakirjas artikkel, milles väideti, et koeproovidele tehtud HIV-test osutus positiivseks.

Kuus aastat hiljem võeti väide tagasi, sest koeproov oli väidetavalt laboris saastatud.

Robert R

Esimene kindlalt tõendatud patsient, kes haigestus aidsi väljaspool Aafrikat suri 1969. aastal USAs. See oli Missouri 16-aastane mustanahaline nooruk, keda tuntakse nime all Robert R. Tema surma põhjuse kohal püsis küsimärk tervelt 20 aastat.

1989. aastal andsid koeproovide analüüsid vastuse: nooruk suri aidsi.

Haiglasse pöördudes kurtis ta, et tema jalad ja suguelundid on täis haavu ja punne, ta oli kõhn ja kahvatu ning kurtis õhupuudust. Probleemid olid teda vaevanud juba kaks aastat, test näitas klamüüdiat. Nooruk ei rääkinud oma elust suurt midagi, kuid arstid oletasid, et poiss võis olla homoseksuaal või homoprostituut.

Mõni kuu enne Robert Ri surma oli arstidel teada vaid see, et nooruki immuunsüsteem on mingil põhjusel üles öelnud. Miks? Sellele ei osanud keegi vastata.

Pärast surma tehtud lahkamine viitas, et noorukil oli Kaposi sarkoom, üliharuldane nahavähi vorm, millest maailm kuulis alles paar aastakümmet hiljem seoses aidsiepideemiaga.

1980ndate aastatel tehti säilitatud koeproovidele HIV-testid. Vastus oli positiivne.

Loo puhul on mõistatuslikke detaile terve trobikond. Robert R polnud kunagi lahkunud USAst ega käinud kordagi väljaspool Kesk-Lääne osariike. Seega polnud tal olnud asja ei New Yorki, Los Angelese ega San Franciscosse, millest paarkümmend aastat hiljem USA aidsiepideemia algas. Tema enda väitel polnud talle kunagi tehtud vereülekannet. Seega pidi ta viiruse saama kindlasti sugulisel teel ning kindlasti enne 1966. aastat, kui ilmnesid sümptomid. See kõik viitab, et HIV oli Ameerikas kohal vähemalt 1966. aastal. Võib-olla varem.

Norra pere

Aidsi Euroopasse jõudmisel on ilmselt oluline nimi Norra meremees Arvid Noe, kes hakkas meredel seilama 1961. aastal, 15-aastasena. Töö viis teda kõigisse maailmajagudesse. Hiljem on kindlaks tehtud, et Aafrika pinnale astus Arvid oma elus kahel korral: laeva köögitöölisena käis ta 1961-62 Kamerunis Doualas ning paar aastat hiljem Keenias. Kuivõrd Keenias O-tüüpi HI-viiruse tüve ei esine, siis on tõenäoline nakatumiskoht Kamerun.

1976. aastal suri ta 29-aastasena aidsi, sama tõbi viis aasta hiljem hauda ka tema naise ja 9-aastase pere noorima tütre, kes oli nakkuse saanud emalt sündides. Pere kaks vanemat tütart ei olnud nakatunud.

Enne surma tabas 29-aastast meest vanadusnõtrus ja tõsised motoorikahäired. Surmatunnistusele märgiti põhjusena: Kaposi sarkoom.

Haiguse sümptomid (liigesevalud, paistes lümfisõlmed, kopsupõletik) tekkisid meremehel 1966. aastal, naisel aasta hiljem ning tütrel kolm aastat hiljem.

Kuid sümptomid kadusid ning viis aastat töötas mees Euroopas kaugsõiduautojuhina, külastades Saksamaad, Prantsusmaad, Belgiat, Austriat ja Itaaliat. Tema reiside peamine sihtkoht oli Wesselingi sadam Kölni lähistel.

Oletatakse, et seal oli tal rida kontakte kohalike prostituutidega.

1979. aastal suri Kölnis aidsi muusik, kellel oli samuti O-tüüpi HIV. Muusik oli biseksuaalne ning on teada, et ta oli kasutanud naisprostituutide teenuseid. Kas norralasel ja saksa muusikul oli kattuvaid partnereid, see küsimus on tänini vastuseta.

1977. aastal suri Taani kirurg Grethe Rask, ka tema kiire surm oli meedikutele tõeline küsimärk. Nakkuse oli ta saanud Kongos Punase Risti abiprogrammis töötamise ajal kokkupuutest patsientide verega.

1978. aastal suri patsient, keda maailm tunneb senjoor José nime all. Portugali mees on esimene teadaolev HIV teise viirustüübi põhjustatud aidsisurm väljaspool Aafrikat. Kuni tänini on HIV-2 jäänud isoleerituks peamiselt Aafrikasse. Nakkuse oli mees saanud 1966. aastal Guinea-Bissaust.

Patsient null

Gaëtan Dugas oli kanadalane, kes töötas stjuuardina lennufirmas Air Canada. Teda tunneb maailm kui aidsihaiget number null.

84. aastal ilmunud uuring viitab New Yorgi piirkonnas paljude aidsinakkuste algallikana homost stjuuardit. Püstitati hüpotees, et seesama stjuuard tõi viiruse Aafrikast endaga kaasa ning levitas seda Läänemaailmas.

1980. aasta juunis diagnoositi 27-aastasel Dugas’l Karposi sarkoom. 1984. aastal suri ta aidsi.

San Francisco ajakirjanik Randy Shilts kirjeldab oma raamatus “And the Band Played On” (Muusika ei katkenud) Dugas’d kui kallitesse Londonist ja Pariisist ostetud brändirõivastesse riietuvat blondi meest, kes nautis puhkusi Kariibi mere saartel ning oli külaline iga-aastasel San Francisco geiparaadil, kuhu tuli kokku kümneid tuhandeid homosid .

Shilts kirjutab, et Dugas oli mees, kellel oli aastas sadu erinevaid partnereid. Seksuaalelu alustas mees 1972. aastal ning tema enda väitel oli tal üle Põhja-Ameerika tosina aasta jooksul olnud üle 2500 mehe.

Töö võimaldas tal reisida üle maailma ning käia linnades, milles HIV-epideemia esimesena puhkes: New York, Los Angeles, San Francisco ning Euroopas Pariis ja London.

1980. aasta Kaposi sarkoomi diagnoosiga seoses hoiatasid arstid, et haiguse põhjuseks võib olla mingi tundmatu sugulisel teel leviv viirus. Kuid Dugas jätkas senisel kursil. Väidetavalt oli mees mõningaid oma partnereid siiski informeerinud, et ta põeb “geivähki” ning see võib olla nakkav.

“Patsient nulli” teooria tuli välja pärast USA haigustekontrolli keskuse uuringut, milles püüti kaardistada California ja New Yorgi homoseksuaalide seksuaalsuhteid. Dugas oli olnud ise vahekorras või omas partnerite kaudu sidet 40 inimesega 248st, kes 1983. aastaks olid aidsi nakatunud.

2007. aastal ilmunud uuring võtab mehelt siiski aidsi Ameerikasse tooja rolli. Haigus jõudis Kongost Haitile 1966. aastal ning Haitist USAsse 1969. aastal. Dugas’ aitas viiruse levikule oma tegevusega lihtsalt kõvasti kaasa.

Artikkel ilmus ajakirja Tarkade Klubi juuninumbris 2011.

• Tweet