14.12.2009 16:32
Painajalikke mälestusi saab kustutada
Kohutavaid mälestusi on võimalik peast pühkida ka ilma ravimite abita, selgub värkest USAs tehtud uuringust.
Mälestuste kustutamine põhineb
viisil, kuidas inimese aju mälupilte talletab ja uuesti meelde tuletab. Kui
ammust sündmust meelde tuletada, siis on mälestus mõnda aega õhkõrn, misjärel talletab
aju selle uuesti, et seda oleks võimalik edaspidi uuesti meelde tuletada.Just sel õrnal hetkel on võimalik
mälupilti muuta või selle edaspidist meenumist vältida.
Loomadega tehtud katsetes on
mälukustutusi saavutatud ravimite abil, kuid inimestel neid ravimeid tarvitada
ei saa, need oleks liiga toksilised.
Selle aasta algul avaldatud
artiklis kirjeldati, kuidas mälupiltide kustutamiseks kasutati vererõhuravimit propanolool. 60 katsealust õppisid seostama ämblike pilte kerge elektrilöögiga.
Hiljem said nad beeta-blokaatorit propranolool, ravimit saanutel oli 24 tundi
hiljem pilte vaadates oluliselt väiksem hirmureaktsioon. Kuid ka see teraapia
ei sobi mitte kõigile.
New Yorgi ülikooli Elizabeth
Phelpsi juhitud töörühm kasutas mälestuste minematõrjumiseks psühhoteraapias
kasutatavaid meetodeid ning näitas, et tulemusena õnnestus mälestusi peast
pühkida vähemalt aastaks. Tulemused avaldas töörühm ajakirjas Nature.
Painajalikke kogemusi läbi elanud
patsientide ravis kasutatakse psühhoteraapias tihti võõrutust. Selle käigus
puutub inimene aina uuesti ja uuesti kokku sellega, mis on mälupildis kõige
hirmsam, olgu selleks siis tulirelv või mürkmaod ning tasapisi harjub inimene mõttega,
et nähtu ei olegi nii hirmus. Selle tegevusega on saavutatud edu, kuid
mälupildid on endiselt alles ning võivad mingi aja pärast taas painama hakata.
Nüüdse katse uudsus seisneb selles,
et kasutati ära mälupiltide meeldetuletamise ja uuestisalvestamise vahele jäävad
perioodi, mil mälupilt on õrn. See periood algab umbes kolm minutit pärast
mälupildi meenutamist ning vältab kõigest mõne tunni.
Katses osalenutele näidati
värvilisi ruute ning teatud värvitooniga pildi vaatamise ajal said nad kerge
elektrilöögi. Kui piltidevaatamist oli piisavalt harjutatud, siis näidati
katsealustele pilte uuesti ning mõõdeti naha elektrijuhtivust, mis viitas
hirmureaktsioonile.
Järgmisel päeval alustati
võõrutusega. Esmalt näidati katsealustele värvilisi ruute ning kümme minutit
hiljem, kui ruudu olemasoluga seostuv mälestus oli veel erk, näidati ruutu aina
uuesti. Sedapuhku katsealune enam elektrilööki ei saanud.
Järgmisel päeval enam
katsealustel värvilisi ruute vaadates hirmureaktsiooni ei esinenud, seega oli ajus
blokeeritud mälestus kogemusest, et värviline ruut seostub elektrilöögiga.
Hirmureaktsioon ei ilmnenud ka hilisema aasta jooksul, mil katsealuseid uuesti
pilte vaatama pandi.
Phelps avaldas lootust, et
meetodid on võimalik kasutusele võtta ka kliinilises praktikas. Selle
võimalikkus on siiski ebaselge, sest kerge elektrilöök ei ole võrreldav näiteks
lahingutes saadud traumaatiliste kogemustega.