Painajalikke mälestusi saab kustutada

Mälestuste kustutamine põhineb viisil, kuidas inimese aju mälupilte talletab ja uuesti meelde tuletab. Kui ammust sündmust meelde tuletada, siis on mälestus mõnda aega õhkõrn, misjärel talletab aju selle uuesti, et seda oleks võimalik edaspidi uuesti meelde tuletada.Just sel õrnal hetkel on võimalik mälupilti muuta või selle edaspidist meenumist vältida.

Loomadega tehtud katsetes on mälukustutusi saavutatud ravimite abil, kuid inimestel neid ravimeid tarvitada ei saa, need oleks liiga toksilised.

Selle aasta algul avaldatud artiklis kirjeldati, kuidas mälupiltide kustutamiseks kasutati vererõhuravimit propanolool. 60 katsealust õppisid seostama ämblike pilte kerge elektrilöögiga. Hiljem said nad beeta-blokaatorit propranolool, ravimit saanutel oli 24 tundi hiljem pilte vaadates oluliselt väiksem hirmureaktsioon. Kuid ka see teraapia ei sobi mitte kõigile.

New Yorgi ülikooli Elizabeth Phelpsi juhitud töörühm kasutas mälestuste minematõrjumiseks psühhoteraapias kasutatavaid meetodeid ning näitas, et tulemusena õnnestus mälestusi peast pühkida vähemalt aastaks. Tulemused avaldas töörühm ajakirjas Nature.

Painajalikke kogemusi läbi elanud patsientide ravis kasutatakse psühhoteraapias tihti võõrutust. Selle käigus puutub inimene aina uuesti ja uuesti kokku sellega, mis on mälupildis kõige hirmsam, olgu selleks siis tulirelv või mürkmaod ning tasapisi harjub inimene mõttega, et nähtu ei olegi nii hirmus. Selle tegevusega on saavutatud edu, kuid mälupildid on endiselt alles ning võivad mingi aja pärast taas painama hakata.

Nüüdse katse uudsus seisneb selles, et kasutati ära mälupiltide meeldetuletamise ja uuestisalvestamise vahele jäävad perioodi, mil mälupilt on õrn. See periood algab umbes kolm minutit pärast mälupildi meenutamist ning vältab kõigest mõne tunni.

Katses osalenutele näidati värvilisi ruute ning teatud värvitooniga pildi vaatamise ajal said nad kerge elektrilöögi. Kui piltidevaatamist oli piisavalt harjutatud, siis näidati katsealustele pilte uuesti ning mõõdeti naha elektrijuhtivust, mis viitas hirmureaktsioonile.

Järgmisel päeval alustati võõrutusega. Esmalt näidati katsealustele värvilisi ruute ning kümme minutit hiljem, kui ruudu olemasoluga seostuv mälestus oli veel erk, näidati ruutu aina uuesti. Sedapuhku katsealune enam elektrilööki ei saanud.

Järgmisel päeval enam katsealustel värvilisi ruute vaadates hirmureaktsiooni ei esinenud, seega oli ajus blokeeritud mälestus kogemusest, et värviline ruut seostub elektrilöögiga. Hirmureaktsioon ei ilmnenud ka hilisema aasta jooksul, mil katsealuseid uuesti pilte vaatama pandi.

Phelps avaldas lootust, et meetodid on võimalik kasutusele võtta ka kliinilises praktikas. Selle võimalikkus on siiski ebaselge, sest kerge elektrilöök ei ole võrreldav näiteks lahingutes saadud traumaatiliste kogemustega.