Patsiendi murest sai teadus

Hambaarst Ene-Renate Pähkla doktoritöös püstitatud teemad on pärit tema patsientidelt, kes ikka ja jälle küsivad: mis on mu haiguse põhjus, miks ma sellest ei parane või millal siis oleksin pidanud ravile tulema?

Igemeravi eriarsti Ene-Renate Pähkla aprilli algul kaitstud doktoritöö keskendub igemepõletike ehk parodontiidi ravi tõhusust mõjutavatele teguritele. Pähkla ei ole ainult teadlane, vaid ka tegevarst, ja seepärast on tema teadus väga praktilise loomuga, kirjutas Tartu Postimees.

Aeg, mil arvati, et igemepõletikud tekivad mingitel seletamatutel põhjustel ning inimesel kukuvad täiesti terved hambad suust välja ei tea miks, ei olegi väga kaugel.

Alles 1980. aastate lõpul jõuti hambaarstiteaduses üksmeelele, et peamisteks igemepõletiku tekitajateks on mikroobid.

«Mikroobide hulk suus on tohutu, neid on üle 700 liigi,» ütleb Pähkla.

Igemepõletiku eripära võrreldes mõne teise põletikuga on see, et mikroob on hamba ja igeme vahel moodustuvas biokiles otsekui vangis. Ja kuna inimene ise oma igemevagu puhastama ei pääse, siis vallandavad kurjemad mikroobiliigid nõrgema immuunsüsteemiga inimestel kergema või tugevama põletiku.

 Kõiki puudutav

Ene-Renate Pähkla ütleb, et igemehaiguse tekkimine sõltub 20 protsendi ulatuses inimese suu mikrofloora kooslusest, 50 protsendi ulatuses patsiendi geneetilisest eelsoodumusest ja 20 protsendi ulatuses suitsetamisharjumusest.

Inimesed teavad sellest kõigest vähe. Kui kellelegi öelda «parodontiit», siis tundub talle, et see puudutab vaid üksikuid inimesi, neid, kel on hambad väga koledad.

«Tegelikult on igemepõletiku levimus ääretult suur, selle sagedus on sama, mis näiteks hambaaukudel ehk kaariesel – niisiis haarab see kuni 80 protsenti elanikest,» sõnab Pähkla.

Osal inimestel pole kaebusi ja igemehaigus avastatakse alles arstivisiidil panoraamröntgeni tegemisel. Teised patsiendid märkavad hammaste pesemisel igemete veritsust, pakitsust, halba hingeõhku ja hambavahede tekkimist küll, kuid ei pööra sellele tähelepanu.

Pähkla ütleb, et suud haaranud igemepõletik võrdub tegelikult peopesasuuruse haavandiga. «Kui inimesel oleks nii suur haavand jala peal, siis ta küll ei lepiks sellega,» räägib arst.

Haigus asub arenedes juba luid kahjustama ning mõjutab inimest tervikuna. See ei ole enam ei lokaalne ega esteetiline probleem, vaid võib soodustada reuma, reumatoidartriidi, ateroskleroosi, infarkti ja insuldi teket.

Oma doktoritöös püüdis Pähkla üles leida neid, kes haigestuvad sagedasti ehk riskipatsiente. «Kõigepealt on need suitsetajad,» kommenteerib ta. Suitsetajate igemehaigused alluvad ravile halvasti ning kui inimene tahab igemehaigusest kindlasti pääseda, siis tuleks tal suitsetamisest loobuda või veel parem, mitte kunagi suitsetama hakata.

Ka leidis Pähkla, et haigete emade lapsed on igemehaigustele vastuvõtlikud ja siin ei ole põhjus mitte ainult geneetikas. Lapsed on ohustatud ka ema süljest mikroobide ülekandumise või ema valede hügieeniharjumuste tõttu.

• Tweet