03.12.2010 08:50
Rohkem liike, vähem haigusi
Suurem liikide arv võib pidurdada ohtlike haiguste
levikut, leidis New Yorgi asuva Bardi kolledži teadlaste uuring.
Kiire levikuga taudid on globaliseeruva maailma
õudusunenägu. Haiguste levimise pidurdamiseks ei tuleks linde ja loomi mitte
hävitada, vaid pigem vastupidi, kaitsta.
Ajakirjas Nature avaldatud ülevaateartiklis vaadati läbi
hulk teadusartikleid erinevate epideemiate leviku kohta üle maailma. Kõikides
kasutatud allikates täheldati elupaikadest liikide kadumisega kaasnevat
haiguspuhangute sagenemist. Nii on näriliste liikide arvu vähenemine põhjustanud mitu hantaviiruse puhangut.
See viirus on ohtlik ka inimesele, Euroopas ning Aasias levivad viirusetüved kahjustavad
neere, Ameerikas leviv hantaviirus aga kopse.
Lääne-Niiluse viirus on puukentsefaliidi ja kollapalaviku
tekitajate sugulane, põhjustab ajupõletikku ja halvatust. Viirus levib sääsehammustustega,
oluliseks looduslikuks allikaks on linnud. Aladel, kus oli vähe linnuliike,
olid peaaegu kõik linnud nakkuse kandjateks, see omakorda suurendas nakatumist
ka inimeste hulgas.
Haiguspuhangute ja liigirikkuse seosed on veel
ebaselged. Uurijad on püstitanud
hüpoteesi, mille kohaselt need liigid, kellel on tugev immuunsus või vähe
järglasi, kaovad vaesemaks muutunud ökosüsteemides esimesena. Seevastu nõrgema immuunsusega ning
arvuka järglaskonnaga liike – tüüpilisi haiguste edasikandjaid, ei tundu
selline kiire väljasuremine ohustavat.
Artikli ettevalmistamisel töötas uurimisrühm läbi
arvukalt kirjandust ka uute haigustekitajate
leviku kohta. Teada on mitmeid näiteid, kus teistelt loomadelt pärinev patogeen
on üle kandunud inimesele. Need juhtumid on enamasti seotud inimese ja looduse
kontaktide sagenemisega - põllumajandusalade laienemise või küttimise kasvuga.
’’Elurikkus võib olla uute haiguste allikaks. Aga kui
taud juba laastamistööd teeb, siis ilmneb liigirikkuse kaitsev toime ,” ütles
töörühma liige Felicia Keesing. “Puutumatu
ürglooduse säilitamine on seega ka inimese huvides ”.
Haiguste levikuviiside uurimine jätkub, kuid juba praegu
on selge, et ökosüsteemide hävitamine ohustab ka inimkonda